Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/274

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


meid nõnda nuheldakse, nagu oleks meie need kõige suuremad kurjategijad. Nagu teised ei paristaks hobuseid ega jooks kõrtsis. Mina lasen veel teistelegi anda, aga teised ei tee sedagi, joovad ainult ise. Miks siis just meie lapsed pidid surema? On see õigus?“

„Õpetaja ütleb, et peab nõudma mitte õigust, vaid paluma armu, kõik muu on kurjast,“ seletas perenaine silmi pühkides.

„Miks siis just mina pean armu paluma, mitte teised?“ küsis Jaska. „Olen mina see kõige vaesem ja viletsam? Teised võivad õigusega elada, ainult mina palugu armu. Aga minul on suurem koht ja on rohkem raha kui neil.“

„Ehk tulevad ka teistel katsumisepäevad!“ õhkas perenaine oma sügavas südames, nagu paluks ta Issandalt neile seda katsumist. Tema arvas, et oleks tõesti hea, kui ka teised peaksid hakkama armu paluma, sest siis saaks ehk ka tema vanamees sellega toime, muidu aga lubab ta südamekanguses ennem oma viimase lapse jumalale, kui et ta oma meelt pööraks kõigevägevama palge ees.

Varsti näiski, nagu oleks jumal Kassiaru emanda vaga õhkamist kuulda võtnud.

Kõige enne tabas kuri kaelahaigus nende lapsi, kes käisid Kassiarul kahe esimese lapse matusel. Nagu oleks Kassiaru langenud äkki jumala erilise viha alla, nii et ei tohi enam appi minna tema lapsigi maha viima! Niipea kui pistad jalad üle ukse sinna, et osa võtta nende raskest leinast, kohe saadetakse sulle endale sama lein kaela.

Haigeks jäid lapsed Orul, Hundipalul, Ämmasool ja Raval ning igal pool pidas surm varsti lõikust. Oli lõpuks peaaegu nõnda, et igaüks pidi matma ise oma lapsed, kellelgi polnud võimalik teise juurde matusele minna.

Orul suri kaks väiksemat last – tütar ja poeg, suuremad ja päris väetikesed jäid terveks. Hundipalu mattis kaks, neli jäid haigusest ja surmast puutumata. Siia olid ka Vargamäe Andres ja Mari matusele kutsutud, sest nende lapsekari kilkas alles rõõmsasti.

Oli imelikult õudne pilt külmal ja selgel pühapäevahommikul. Päike tõusis, nagu oleks ta verre kastetud.

274