ees oli. Ja nüüd sündis see, mis varemaltki oli sündinud: täie hooga allamäge tulles lendas hobune rinnaga vastu väravat ja see purunes pilbasteks.
„Vanamoor! Minu lambasihver!“ karjus peremees vankrilt maha ronides.
Ja kui perenaine hirmunult juurde jooksis, viskas peremees ohjad tema kätte, võttis siis oma kaaslase, Ämmasoo Villemi kraest kinni, kes tuigerdas perenaist teretama, sassis habe endal tilkas, ja vedas teda toa poole.
„Mis sa sinder minu vanamoorist tahad, sul on omal eit kodus,“ ütles Pearu ja koperdas Villemiga kaelastikku tuppa.
Sulane, kes parajasti oli lõunal, tuli perenaisele appi hobust rakkest lahti võtma. Kambrist kostis juba peremehe karjumine ja laste nutt. Perenaine teadis, mis tal teha: kambrisse minna ja mehe kurjus enda kaela tõmmata, nii et pääseksid lapsed ja palgalised.
Pearu oli marus: puruks aetud õuevärav ei andnud rahu. Kui mitu korda oli ta selle värava tükkideks kihutanud ja siis kodus naist ning lapsi tümitanud, aga ikka veel pidi ta seda uuesti tegema. Nagu tuleks ta ainult selleks kõrtsist koju. Aga Pearu ei mõtelnudki täna selle peale, veel vähem tahtis ta seda teha. Eks ta tulnud täna suure laulu ja mürinaga, nii et kõik oleksid pidanud kuulma, ja eks ta tulnud lõuna ajal, kus kogu pere toamail, aga ometi ei jooksnud keegi õueväravat avama, nii et Eespere rahvas oleks võinud näha, kuidas võetakse vastu Tagapere peremeest. Eks ta ostnud kotitäie prantssaia, millest jätkuks tervele perekonnale mitmeks päevaks, ainult kui talle näidataks, et teda kodus oodatakse.
Pearu oli hirmus vihane, sest kõik oli jällegi luhta läinud: tema suurust ei näinud üleaedsed, õuevärav oli risakil maas ja mõttetu saiakott vankris. Sööda kallis sai kas või sigadele, sest kellelegi muule ei taha Pearu teda praegu anda.
Perenaine astus tuppa.
„Miks sa ei tule, kui mina sind kutsun?“ karjus Pearu talle vastu.
„Hobune ju…“ tahtis perenaine vastata.
28
