ka Priidu osa kõrvenurga suurest nutust, mis nuteti Vargamäe Eesperes, ja nõnda polnud sest suuremat lugugi, et tal endal polnud naist ega lapsi.
Ainuke inimene, kes istus kuivade silmadega, oli Vihukse Anton. Selleks oli kaks mõjuvat põhjust: temal endal polnud veel ühtegi last surnud, ja enne kui teiste nutt jõudis temasse hakata, jäi ta Kingu Priidu, oma üleaedse kõrvale magama. Seega ei olnud temal nagu mingit tulu, et ta oli naisemees ja mitme lapse isa.
Et aga Vihukse Antoni puuduvat nuttu tasa teha, karjusid Vargamäe lapsed peaaegu krampides. Üksteise järel, vanemad ees, nooremad kannul, jooksid nad tagakambrisse sängi kobarasse kokku ja siin muutusid nutuhääled peagi kiljumiseks. Ei olnud eeskambris enam kuulda Andrese etteöeldud laulusõnu ega tema lugemist. Marigi oma meeletuses pani seda viimaks tähele ja läks neid rahustama – läks aitas neil nutta, et saaks rutem jao täis. Peaaegu kogu palve aja olid nad kõik üheskoos kummuli sängis.
Ühes puusärkide ja regedega, mis vaevalt-vaevalt läbi hange õueväravast välja pääsesid, kadus Vargamäe hooneist ka nutt. Vaikis varsti laste kisa ja kuivasid ka saunatädi silmad, kes oli jäetud koduhoidjaks. Selle viimasega oli küll kõige imelikum lugu. Tema arvas nimelt, et Mari laste pärast ei ole kellelgi muul põhjust nutta kui aga Maril endal, sest nende surm on õige ja kohus. Ei või ju ometi olla, et niisugused teod, nagu on Mari teod, jääksid nuhtlemata, nii et peaks arvama – inimene võib siin ilmas kõik, mis süda kutsub. Iga tegu peab ometi oma palga saama, ja Mari laste surm on Mari patupalk. Nõnda arvas saunatädi oma õiglases südames. Aga ometi ei saanud ta muidu, kui pidi teiste nutjatega kaasa nutma ja seda nii puhtast südamest, nagu inimese süda üldse puhas võib olla. Niisugune imelikult õiglane ja puhas süda oli Vargamäe saunatädil.
Niipea kui matuselised olid läinud, koondus laste, eriti suuremate huvi hingetuisule, mis möllas väljas. Ei võinud olla midagi ilusamat ja veetlevamat kui see. Ilus oli teda läbi akna vaadata, veel ilusam oli temas kõndida ja kõige ilusam hingetuisuga kaasa joosta, juuksed sassis peas ja salkudena silmade ees.
284
