Pearu silmis süttis loomalik himu. Ka seeliku oleks tahtnud ta naise niuete ümbert rebida. See märkas seda ja vabastas enda äkilise liigutusega. Aga seeliku pael katkes, nii et perenaine pääses toast lõhkise särgi ja rebadel seelikuga. Uksel tahtis Pearu naist tabada, aga joobnud jalad ja käed ei kuulanud hästi sõna. Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole, Pearu ladus järele. Aga naine oli kärmem, kargas aita, lõi ukse kinni, keeras ta lukku ja pani veel pealegi haaki.
„Uks lahti!“ karjus Pearu.
„Ei tee!“ karjus naine seest vastu.
„Ma löön ta maha!“ ähvardas Pearu.
„Löö, kui tahad,“ lõõtsutas naine vastu, kuna ta ise endale tervet särki ja seelikut selga ajas.
„Ja lööngi!“
„Löö!“
Pearu laskis silmil ümber käia, nagu otsiks ta kohast löögiriista. Aga siis tuli talle uus mõte ja ta ütles naisele:
„Kükita pealegi seal ukse taga, küll näen, kaua sa ikka kükitad. Tuled ise välja!“
„Ei tule!“ vastas naine aidast.
„Tuled!“
„Eks oota!“
„Tuled, kui kässin!“
„Kõtt,“ vastas naine aidaukse tagant.
See ajas mehe hoopis marru. Prantsatades jooksis ta vastu ust ja peksis rusikatega kõigest jõust.
„Kui sa kohe välja ei tule, küll siis näed, mis ma teen!“ karjus ta.
„Tee mis tahes,“ vastas naine samuti.
„Lähen ja teengi!“ karjus Pearu uuesti ja läks aida eest minema.
Natukese aja pärast avas perenaine ukse, et vaadata, mis peremees teeb. Pearu läks kaevu poole. Sinna jõudes hakkas ta püksinööpe lahti võtma. Nüüd mõistis perenaine, et mehel mõni uus temp on tagavaraks tema allaandmisele sundimiseks. Nii see oligi: Pearu laskis püksid maha ja istus kaevuraketele, nagu tahaks ta siin oma loomulikke tarbeid õiendada.
„Püha Eessuke!“ hüüdis perenaine ja jooksis kaevu
30
