„Sa ehk valetad,“ kahtles poiss.
„Püha Eesuse nime juures vannun sulle, et räägin sula tõtt,“ ütles tüdruk pühalikult.
Jaagup jäi nüüd istuma mureliku ja ogara näoilmega. Kunagi polnud ta veel nii rumalasse seisukorda sattunud. Tundus äkki, nagu teeksid vanad haavad ja muhud, mis ta Roosi pärast oli saanud, talle uuesti haiget ja nagu ulatuksid nende otsad sügavasse rinda.
„Ma ei uskund, et sa nii rumal oled, sellepärast ei rääkind ma varem,“ ütles Miina. „Ei julend rääkida, kartsin, et jääd eemale, sellepärast,“ lisas ta nuttes juurde.
Nõnda polnud midagi parata. Jaagup läks kroonusse ja Miina saadeti peagi Vargamäelt minema, sest Andres ei tahtnud teda laste silma all näha. Aga Liisil ja Maretil oli juba asjast hais ninas. Sellepärast võisid nad väiksematele tarvilikke seletusi anda.
Nuttes pakkis Miina oma asju ja nuttes jättis ta jumalaga. Seda nähes küsis Indrek õdedelt:
„Miks siis Miina ära läheb, kui ta nutab?“
„Isa ajab,“ vastas Maret saladuslikult.
„Miks?“ küsis poiss.
„Miinal tuleb varsti laps, sellepärast,“ vastas Maret.
„Emal on ju ka titt, miks isa teda ära ei ajand?“
„Küll oled sa rumal!“ hüüdis nüüd Liisi. „Miina põle ju laulatud, sellepärast.“
„Aga miks ta siis ei laulata ennast?“ päris poiss.
„Jaagup võeti ju soldatiks,“ vastas vanem õde.
„Kas siis teised ei või teda laulatada?“
Õed naersid.
„Õpetaja laulatab, mitte Jaagup,“ seletas Maret.
„Mis siis Jaagupist on? Teda põle siis tarviski,“ arvas poiss.
„Saad sa aru: kui õpetaja laulatab, siis on Jaagup Miina mees ja siis tuleb laps,“ seletas Liisi asjalikult.
„Aga kudas ta siis nüüd tuli, kui Jaagup põle Miina mees?“ küsis Indrek, kellele asi ikka alles tumedana paistis.
„Näe, tuli ja see on patt, sellepärast,“ ütles Maret niisuguse näoilme ja häälega, et Indrek pidi aimama: Miinaga on midagi halba sündinud, aga mis just, sellest ei saanud ta hästi aru.
