ja selle suu avati, siis olid seal aina saiad ja saiad. Neist said kõik, ka Kaarel ja Miina, perenaisest ja lastest rääkimata.
Algas üldine mugimine, kuigi alles hiljuti oli tuldud lõunasöögilt. Saiale leidus kõhusopis ikkagi veel ruumi, liiatigi kui peremees seda nii väga soovis, sest tema viha oli lahkunud, meel rõõmus ja ta tahtis olla hea ning näha lahkeid nägusid.
Nähtavale ilmus ka kaks pudelit: üks meeste ja poiste, teine naiste ja laste pudel. Mehed rüüpasid viina alla, sülitasid ja hammustasid siis saia peale, naised ja lapsed aga hammustasid saia alla ja rüüpasid viina peale ega sülitanud üldse mitte. Niisugune vahe oli meeste ja naiste pudelil.
Ning oli suur rõõm Vargamäe Tagaperes suure saiakoti ja kahe pudeli ümber. Aina kippusid laulud peale. Ainult perenaise meel oli nukker ja süda raske. Oma silmaga pidi ta nägema, missuguste asjade peale vanamees raha raiskab, kuna seda muidu ka kõige hädalisemaks õienduseks ei jätku. Tahad kopika saada, siis kanna kas põlle all salaja midagi kodunt välja ja tee rahaks. Aga sellest kõigest perenaine praegu ei niitsatanudki, mugis ühes lastega saia, ehk küll endal oli tulemaik hamba all. Ehk mis mõte olekski midagi öelda, vanamees nimetaks teda ainult saunamehe tütreks, kel pole kohaomaniku eluviisidest õiget arusaamist.
Ometi pidi perenaine veel täna peremehele vastu rääkima, nimelt siis, kui see mõtles üleaedseid vaatama minna, sest temal jäänud sellega väike kana kitkuda.
„Kulla vanamees, ära mine täna,“ palus perenaine. „Heida parem magama, oled väsinud. Teisepere rahvas ehk väljas tööl, põlegi teisi kodus, mis sa tühja sinna lähed.“
Aga ei, Pearu tahtis tingimata täna minna, sest täna oli tal paras aur peal ja viina pudelis veel pealegi.
„Las nemad tulevad enne meile, miks just sina neile pead minema,“ seletas perenaine nüüd. „Meie olime ju enne neid Vargamäel, meil on siin rohkem õigust.“
See mõjus. Õige! Sellest sai Pearu kohe aru. Uhke peab olema. Las nemad tulevad enne, miks siis just tema peab esimene olema. Pealegi Eesperest neile on
32
