Lepiku alt jõkke, Jõessaarte vahelt läbi, jooksis vana piirikraav, mille naabrid alguses kahasse olid kaevanud ja milles Pearu millalgi vett paisutas. Kraav ise oli juba peaaegu kokku vajunud ja teda puhastada polnud kellelgi mõttesse tulnud. Ühele poole kaldale laotud kraavivall oli aga kõrge ja tugev ning seda mööda käis algusest saadik üldine vargamäelaste jalgtee nii Jõessaarde kui ka jõele. Seda teed tarvitasid pere- ja ka saunarahvas. Käisid siit heinalised ja karjased, käisid jahilised ja kalalised, käisid ka need, kes armastasid muidu hulkuda metsas. Pistsid oma sõrad kõrgele ja kuivale turbale ka loomad, niipea kui karjane neile selleks mahti andis, aga neile oli see sedavõrd keelatud, et isegi koerad seda teadsid: ilma käsuta jooksid nad loomale kallale, kui see julges kraavikaldale minna.
Ühes teistega käis mööda seda kraavikallast ka Matu. Tema käis ehk sagedamini kui teised, sest tema oli kirglik õngitseja. Nagu ikka, käis ta palja jalu, sest kes raatsis pastlaid jõevees leotada või kes viitsis neid palavaga kanda. Ükskord jälle nõnda mööda kraavikallast jõele minnes astus ta oma mõlemad jalad põhja alt teravate orkide otsa veriseks. Iseenesest oli see paljajala-mehe, eriti veel endise karjase silmas üsna tühine asi. Kui katki, siis katki, eks ta parane jällegi, nõnda arvas Matu ja arvasid ka teised.
Aga siis hakkas kuulduma, et ka teised oma jalad on kraavikaldal puruks tallanud, nagu oleks sinna taevast teravaid orke maha sadanud või nagu oleks mõni kuri inimene nad sinna meelega pannud. Asjast tuli Matul kord sauna-Madisega juttu ja see kaebas, et ka tema eit oma jala kraavikaldal puruks tallanud, nii et see nüüd mädaneb, sest vesi läinud teisele sisse: eit komberdab peaaegu ühe jalaga.
„Mis pagana orgid need seal siis peaks olema?“ küsis Matu.
Madis lirtsas läbi hammaste võimalikult kaugele sülitada, nagu mõtleks ta millegi üle järele, vaatas Matule küsivalt ja kavalalt otsa ning ütles siis saladuslikult:
„Oskad sa suu pidada?“
„Oskan,“ vastas Matu.
„Nagu haud?“
