Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/346

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Õieti öelda tahaks ja peaks Andres endale jällegi uued kambrid ehitama ja nüüd juba rehetoast ja rehealusest lahus, aga praegu ei jätku selleks jõudu, võib-olla ei jätku eluajalgi.

Ainult karjalaudad on veel niisugused, nagu nad ehk tänapäev Vargamäel olema peavad. Aga sellestki pole mingit tulu, sest uute karjalautadega ei tulnud karjapidamisse uut õnne, nagu Mari kindlasti oli lootnud. Küll käivad karjalautade uksed nüüd samuti lukku nagu aidadki, aga ikka kisuvad lammaste kaelad kevadeks rõngasse, lehmad löövad mullikaile oma teravad sarved makku, nii et soolikad välja tulevad, ja vana emis magab või sööb ise oma põrssad ära, nagu oleks ta äkki aru kaotanud. Nüüd pole Maril enam kahtlust, miks see kõik nõnda on: igal pool tunneb ta Jussi sõrme ja see röövib tema südamest rõõmu, samuti nagu ta põgeneb Andrese hingest halli kivikarja, ummistunud kraavide ja pealetungiva võseriku ees.

Vargamäel näis nüüd kõike – vilja, heina, loomi, riistu, raha – rikkalikumalt olevat kui varemalt, aga kel oli sest kasu? Oli sellest kellelgi kergem? Võis siin keegi hinge tagasi tõmmata? Võis seda teha Andres isegi oma valutavate ja kangestunud liikmetega? Elas ta tänapäev lahedamalt kui viisteist, kakskümmend aastat tagasi? Seda ei uskunud Andres ise ega uskunud teisedki. Veel tänapäevani polnud kõik kohavõlg tasutud, veel tänapäev polnud ta seega Vargamäel pärisperemees, sest ikka oli raha kuhugi mujale rohkem vaja kui kohavõla tasumiseks.

Ainult ühes asjas tunti nagu midagi, mida varem ei olnud: teiste kohaomanikkude eeskujul pidas Andres endal sõiduhobust tallis, kelle parema ninaesise pidi ehk tööruikade suust nälpama. Aga seegi Vargamäe au ja uhkus osutus enam ristiks kui kergenduseks ja mugavuseks. Väsinud hobustega oli põlluvaheteedel ja soosildadel palju mõnusam ronida kui noore söödetud loomaga, kel kaerad torkisid kintsus. Temaga sõites ei võinud ohje naise ega laste kätte anda, nagu ei võinud seda teha teisedki kohaomanikud, kel trallisid täissöödetud loomad aiste vahel, vaid ta pidi kõigi soosildade põrutuse ja peksmise ise läbi kannatama. Muidugi talvel

346