Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/348

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Nõnda oleksid noored võinud „lillutada“ kas või pool eluiga ja poleks tundnud sealjuures ei külma ega nälga, vaid aina rõõmu.

Niisugune imelik vahe oli vanade ja noorte elul mitte ainult tulise hobusega kirikuteel „lillutades“, vaid kogu askeldustes vanal Vargamäel. Millal see pööre oli sündinud või miks ja kus ta oli sündinud, seda ei teadnud keegi, saadi ainult aru, et see on sündinud kogu Vargamäe ja kõrvenurga silma all. Ühed olid jäädavalt midagi kaotanud, teised leidnud – kui kauaks? selle üle ei murdnud õnnelik leidja pead.

Andresele ja Marile olid kõik Vargamäe nurgad täis töö, vaeva, mure, kurbuse ja meelepaha jälgi, noored aga nägid siin, kui mitte alati, siis vähemalt ajutigi aina rõõmu ja unistuste pühi paiku. Laulud aina helisesid Vargamäe aasadel ja nurmedel ning naeru ja kilkamist kostis igast toanurgast ning kolgast. Pasunat puhuti, nagu oli puhutud ainult Matu päevil, sest Matu ise oli Andrest ja Indrekut õpetanud nõnda puhuma. Tema ise oli neid õpetanud sileda lepa koorest ja helisevast pedakast pasunat „õieti“ tegema. Huilgamist oli heledail kevade- ja suveõhtuil niisugust kuulda, nagu oli Vargamäel kuuldud ainult alguses karja-Eedi suust, kes nuttis millalgi õueväravas, kui mööda läksid kirikulised nelipühade esimesel pühal.

Aga nüüd ei nutnud enam keegi nõnda õueväravas kirikuliste silme all, ainult Indrek istus vahel haopinu taga või soos mättal päikese paistel, nagu oleks tal juba midagi kallist kaotsi läinud. Tema’p see oligi, kes oskas endise karja-Eedi viisil huilata, kuigi ta teda kunagi polnud kuulnud. Iseendast hakkas ta soos mättal nõnda huilgama, kui Andres puhus pasunat, nii et koer nina vastu taevast tõstis ja ulgus. Indrekul oleksid nagu sõrmilised kurgus, nõnda lullitas ta oma häälega. Andres ei mõistnud sellest kuigi suurt lugu pidada, sest kui tema oma pika pedakase pasuna otsa puuoksale pani ja täie hingega puhus, siis polnud Indreku hääle lullitamist kuuldagi. Ometi oli lõpuks nõnda, et Indreku lullitamine äratas naabrite karjastes rohkem huvi kui Andrese tugev tuututamine.

Aga kanged mehed olid nad mõlemad, kumbki oma-

348