„Küllap kasvab ka aru,“ ütles Andres ja andis poisile sahakured kätte.
Poisi rõõm oli muidugi suur: tõusis ta ju karjapoisist tööpoisiks, kel on pühapäevad vabad. Aga kerge polnud tal alguses mitte, pidi tõepoolest üle jõu tegema, nagu Mari oli kartnud. Pidid katkestama end tööga kõik kolm – Liisi, Maret ja Andres – vananeva isa kõrval.
„Oleks sa ometi suilisegi võtt,“ arvas Mari hiljem veel kord. „Tapate endid tööga kõik ära, noorest nõrgukesed ja vanast väetikesed.“
„Põle veel ühtegi looma tööga tapnud, kuis ma siis seda iseendaga ja oma lastegagi teen,“ vastas Andres.
Mari oleks tahtnud Andresele meelde tuletada, mis see millalgi Krõõdast ja tema surmast rääkis, ja oleks tahtnud talle öelda, et ta teeb Krõõda lastega sedasama, mis ta Krõõda endaga tegi, aga ta ei julgenud. Selle asemel ütles ta mehele:
„Sa hoiad oma loomi mõnikord rohkem kui iseennast ja oma lapsi.“
„Seda peabki tegema,“ vastas Andres. „Seda peab igaüks tegema, muidu ei saa.“
Ja kui ta natukene aega oli mõelnud, lisas ta nagu Mari lohutuseks juurde:
„Eks näe, kui muidu ei jõua, siis peame päilist.“
Aga Mari teadis, et päevilise võtmine on nigerik asi, sest kibedal tööajal pole teda igakord saadagi. Andres isegi näis seda mõistvat, sest ta ütles natukese aja pärast iseenda ja teiste troostiks:
„Ega see asi tänavu änam nii hull olegi, Liisi ja Maret on ju jällegi mõlemad aasta vanemaks saand.“
See oligi ainuke tõsine lohutus kõigile, ka Liisile ja Maretile. Nemad isegi tundsid endid juba päris täiskasvanuina, sest mõlemad olid juba leerist läbi. Ei peetud ümberkaudu enam ainustki tantsupidu, kuhu poleks Vargamäe Liisit ja Maretit kutsutud. Igal vainul, kus tuldi kiige alla kokku ja kus üürgas lõõtsmoorik videvikust puhteni või pühapäeva õhtupoolikul, helises ka Liisi ja Mareti laul või naer, kargles nende jalg, kas või üürikesekski, kui rohkem polnud võimalik. Ja võimalust selleks oli sagedasti väga vähe.
350
