Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/361

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


eneste eest tõuseb, kas ta tõusis pesalt, poegade juurest, kes enda rohtu ja samblasse on peitnud, või lihtsalt niisama muidu. Iga linnu häälest aimatakse tema saladus, tema kavatsus.

Ei ole suuremat lõbu, kui proovida, kas linnu mõtteid õieti on loetud või – kas lind tõtt on kõnelnud, kui ta siuksub teatud viisil puuoksal: tahab ta pesale hauduma minna, on tal alles väikesed pojad pesas või on need juba sealt välja lennanud? Poisid istuvad kuhugi põõsa varju ja tükil ajal ei lausuta ainustki sõna, ei liigutata ainustki liiget. Nõnda võtab häälitseja linnuke varsti julgust ja ilmutab oma saladuse, lennates pessa või poja juurde. Kõige avameelsem on väike hall pöialpoiss. Kui tal juba pojad pesas, karjub ta hommikust õhtuni mööda puuoksi keksides üü-ütt, üü-ütt! ja otsib ussikesi, et neid poegadele viia. Nende pesi on poistel kogu soo täis ja mõnikord võistlevad nad, kumb leiab neid rohkem.

On veel võrratu lõbu mööda kraavi suvel, kui vesi vähemaks jääb, väikseid haugisid taga ajada ja neile silmust kaela vedada, et siis veest välja visata. Jumal hoidku, kui haug on juba poolenaelane või veel kopsakam! Siis kipub otseteed hing rindu kinni jääma, kui Indrek talle tasa-tasa ligi hiilib ja silmuse väikese ridva otsas tema poole sirutab. Käed värisevad, süda peksab ja jalgu hakkab imelik nõrkus kinni. Aga enamasti on ikka nõnda, et haug vilksab enne minema, kui poiss talle silmuse saab lõpuste taha vedada. Vaevalt jõuab silmus ninaotsa alla, kui on järele jäänud ainult mudane vesi, mis tõendab, et siin ikkagi kala kord on olnud.

„Kaval, kurivaim!“ kirub Indrek Antsule saladuslikult, kes aupaklikus kauguses vahtides oma kaela sirutab.

„Hirmus kaval, sinder,“ kiidab Ants ja küsib siis: „Kas kala looma ka kardab?“

„Ei karda,“ arvab Indrek.

„Miks ta looma ei karda?“ pärib Ants.

„Mis ta temast kardab, ega siis loom inime ole,“ seletab Indrek.

„Aga miks ta siis inimest kardab?“ painab Ants edasi.

361