„Ma olin ju toas,“ vabandas poiss.
„Aga miks sa siis olid toas,“ ütles tüdruk etteheitvalt. „Niisukese õhtuga toas!“
„Tead, mis isa veel ütles,“ rääkis Joosep.
„Noh?“ jäi tüdruk uudishimulikult ootama.
„Sul on niisama hele hääl nagu su kadund emal, Krõõdal. Isa räägib alati sinu ema heledast häälest. Kas mäletad, kudas ta sinu ema matuksel nuttis? Mina mäletan seda selgesti.“
Aga Liisi ei mäletanud seda. Võib-olla polnud ta seda tähelegi pannud, sest sel päeval nutsid paljud, nutsid kõik.
Kui Joosepil oli varrusai söödud, astus ta neiu juurde, kes ikka veel lilli noppis.
„Kas said sellest ka midagi?“ küsis Liisi ja punastas ise millegipärast.
„Küllap sain,“ vastas poiss ja lisas naerdes juurde: „Aga oleks veelgi taht, nii hea oli.“
„Maiasmokk niisuke,“ vastas tüdruk, kuna ta ise kahetses, miks ta rohkem polnud toonud. „Teinekord toon rohkem,“ lisas ta juurde. „Teinekord saad nii palju, kui tahad.“
Nõnda kinnitas Liisi Joosepile, kui ta tema kaudu laskis Oru rahval endi varrusaia maitsta. See oli praegu ainuke võimalus ja Liisi tundis, et tema on kohustatud seda ainukest võimalust tarvitama. Muidu oleksid naaberrahvad teineteisele hoopis võõraks jäänud, sest kohtukäimine võttis juba kevadel vara hoogu ja kiuslemised olid igapäevased asjad. Pearu paisutas mitmes kohas korraga vett ja piiriaedu lõhkus ning soosilda tegi ta nõnda, et ta isegi selle käes kannatas ja üleaedset kirus, miks ta tema tõttu küll niisuguseid meeletuid asju peab tegema. Ometi pidi ta selle risti enda peale võtma ja seda alistunult kandma, sest naabrit ei võinud ju kuidagi ilma vingerpussita jätta.
Harilikult oli ikka nõnda, et naabrid vingerpussitasid ja kulutasid kohtu uksi ainult suvel, tänavu oli aga tegemist südatalvelgi. Selleks andsid põhjust paar erilist asja. Esimesena võiks ehk nimetada seda, et sügisel oli Pearu esimene poeg kroonuteenistusest pääsenud ja seda pidas Andres naabri nükkeks, liiatigi veel,
