„Kust sa nii palju küünlaid võtad?“ küsis Ants.
„Kui oleks, kui kirik annaks,“ ütles Liine. „Kui annaks nii palju, et võiks panna sellele suurele ja kõigile teistele Jõessaares, ja kui siis pistaks öösel pimedas kõik põlema, kas oleks siis valge nagu kirikus?“
„Nii valge ei oleks,“ arvas Ants. „Nii valge põle kuskil kui kirikus ja nii pikka kuuske ka ei ole, kui on kirikutorn.“
„On ta pikem kui meie Jõessaare suur kuusk?“ küsis Liine, sest pimedas polnud ta ise kirikutorni pikkust saanud silmaga mõõta.
„Palju pikem,“ kinnitas Ants.
„Kas ulatab taeva?“
„Taeva ei ulata.“
„Aga kui paneks kirikutorni otsa meie suure kuuse, kas siis ulataks?“
„Siis ka ei ulata.“
„Aga kui kuuse ladvale paneks veel laua, laua peale tooli ja tooli peale reiaaluse suure redeli, kas siis ulataks?“
„Redel ei seisa ju tooli peal püsti, kukub maha,“ ütles Ants.
„Aga kui seisaks ja kui reiaaluse redeli otsa seaks toaredeli ja toaredeli otsa laudaredeli ja laudaredeli otsa aidavahe-redeli, kas siis ulataks?“
„Taeva ei ulata, taeva ei ulata miski, taevas on kõigist kõrgem, muidu ta põlekski taevas ja muidu läheks inimesed kõik taeva ja maa jääks tühjaks,“ seletas Ants.
„Põleks änam kedagi, kes loomi söödaks, karjas käiks ja aidaukse õhtul lukku keeraks ning võtme tuppa tooks,“ arvas Liine.
„Küll oled sa alles rumal,“ ütles Ants nüüd. Aga seda ei pannud Liine nagu tähelegi, vaid küsis kohe:
„Aga kas pilveni ulataks, kui kõik need asjad teineteise otsa paneks?“
„Pilveni ehk ulataks,“ ütles Ants.
„Miks siis inimesed maa pealt ära pilvesse ei lähe?“ küsis Liine. „Kas loomad seal süüa ei saa?“
„Sinuga ei maksa sellest rääkida, sina ei saa veel aru,“ ütles Ants ja lõpetas õega jutu.
