Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/389

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ehk eksikombel oma kellad tema ree aisadesse sidunud?

„Mis see siis peab tähendama?“ küsis ta imestanult.

„See tähendab, et pea suu ja istu peale,“ vastas Liisi naerdes, kes mõistatust näis mõistvat.

„Sa siis teadsid sellest?“ päris Andres.

„Teadsin,“ vastas Liisi.

„Joosepi töö, eks?“ küsis Andres.

„Mis sa veel pärid,“ vastas Liisi, „lase sõita, muidu jääme teiste jalgu.“

Lastigi minna, nii et kellad paukusid. Peale nende kuuldi veel ainult ühel kellad peal olevat.

Nagu tuldi kirikusse, nõnda mindi ka koju tagasi – Liisi, Andres ja Liine oma reega ees, teised neile järele. Aga mis oli kirikusõit kojusõidu vastu! Heameelega oleks tee kas või kümme korda pikemaks venitanud, kui ta tõelikult oli, nii ilusasti helisesid aisades kellad. Nagu oleks kummalgi rangiroomal mingisugune väike kirikumees istunud ja Vargamäe noortele aina helistanud, kui need valgete ja õlgpehmete regedega jõuluõhtul sõitsid, väiksemad kägaratena isa-ema raskeis kasukais suuremate keskel.

Mõisa soo peal oli nelja Vargamäe ree ees terve voor teisi regesid ja saane.

„Tõmma mööda!“ hüüdis Oru Joosep tagant Mäe Andresele. „Lumi on ju madal ja soo kõva.“

Andres tõmbaski viivitamata noore mära kõrvale ja pingutas ohje. Kolm teist Vargamäe rege vuhisesid temale järele. Kellad paukusid. Võib-olla oleks ehk mõni teinegi voorist mööda ajanud, aga ei maksnud, polnud ju kelli peal. Vargamäelased üksi sõitsid täna õhtul mõisa soo peal kelladega. Teised ainult vaatasid, kuidas kelladega sõidetakse, ja nii mõnigi lausus oma kaaslastele:

„Vargamäe vägi läheb.“

Aga kui jõuti hea vutiga oma välja alla, siis peeti hobused kinni, võeti kellad pealt ära ja Oru Joosep pistis nad oma rekke õlgede alla. Nüüd lasti hobustel tasahilju väljamäest üles ronida, sest sõitmiseks polnud enam tungivat põhjust: polnud helisevaid kelli kihutajaks.

389