ise kinni läinud. Mari tahtis juba ahjuhargi maast võtta ja ta uuesti ukse vahele panna, et see irvakil seisaks, sest toas tundus alles vingu, aga enne märkas ta pimedas nurgas tünnide vahel põlevaid silmi. Nüüd alles mõistis Mari, et ahjuhark polnud ise kukkunud, vaid et keegi oli ta maha ajanud. Kassiroju ei võinud see olla, tema on ettevaatlik, ei aja kunagi nõnda ahjuharki maha. Muska oli lastega kiriku juurde läinud reevalvuriks. Kes see siis õige kallil jõululaupäeva õhtul nende tuppa on tulnud? Mari võttis ahju eest laudilt väikese lambi nagu hundisilma ja läks pimedasse nurka vaatama. Kostis tige urin. Mari kergitas lampi, et paremini näha: va teisepere Valtu!
„Vaata kurja,“ lausus Mari endamisi. „Või tema! Vorstihaisu peale! Ometi kord panid ise enda lõksu, oled mul juba küllalt nuumsea-sööki lõmpsind ja seebitükke ära kand.“
Mari lükkas suure ukse kõvemini kinni, nii et ta klõmpsti linki läks, ja ruttas kambrisse, kus ta Andresele ütles:
„Ehk peaks natuke lugemise ja laulmisega vahet.“
„Mis siis on?“ küsis Andres.
„Teisepere Valtu on meie toas. Tulnd teine vist läbi auguga ukse sisse ja ajand suure ukse vahelt ahjuhargi maha, nii et see läks siis kinni, ei pääsnd teine änam minu eest välja, silmad aga aina põlevad teisel peas,“ seletas Mari.
Andres pani palveraamatu käest, viskas valge pihtkasuka selga ja läks väljast toorest haohunnikust parajaid malakaid kiskuma. Ta teadis väga hästi, kus seisid heinamaalt tehtud pihlaka- ja toomingasegased kood, sealt kobas tema harjunud käsi pimedas otsida, leides aina toomingaid ja pihlakaid, pihlakaid ja toomingaid.
Kui oli muretsetud paras tagavara sitkeid tümikaid, võeti laualt suurem lamp, millel klaas peal, ja viidi see tuppa kõrgele naela otsa, et ta valgustaks pimedat ruumi. Esiteks pidi Mari tuld näitama, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest koera õrin ja jooksmine heidutas sedavõrd, et Mari oleks võinud lambi maha pillata.
„Ah sa ise urised veel,“ lausus Andres oma lõhna-
