Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/393

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


teed kerisele pugeda, kust nii magus hais tuli, aga lähemale saamisel hõõgas keris niisugust kuumust, et koer ahjuotsal oma tilkneva kasukaga seisma jäi ja peksjale alla vastu jõllitas.

„Nüüd läheb, kurivaim, kerisele!“ karjus Mari, ja tema hirm polnud nähtavasti koera omast sugugi väiksem, kui ta juurde lisas: „Ää reostab, mädand, vorstid; mis lastele lauale panna, kui kirikust tühja kõhuga koju tulevad.“

„Las läheb, kui küüned kannatavad,“ vastas Andres, võttis seina äärest ahjuroobi ja tõmbas sellega koera ahjuotsalt alla leesse, nii et tuline tuhk aga suitses. Ahjuesine õhk oli silmapilguks nagu kevadisel kapsamaa kütise laotamisel.

Mari karjus, koer vingus, Andres kirus ja vehkles toomingase tümikaga. Kogu tuba oli kisa ja kära täis, nagu peetaks siin mingisuguseid talguid kapakaljaga, mitte aga vaikset jõuluõhtut verivorstidega.

Koer jooksis tagumisse toanurka, kuhu Andres talle järele sööstis. Ehk ta küll kasuka juba alguses kohe maha oli visanud ja särgiväele jäänud, ometi nõretas nahk voolavast higist. Selles higis auras aastapikkune viha ja vaen ning kättemaksuhimu Oru Pearule ja kõigele, mis on temaga ühenduses.

Kui koer taga toanurgas jällegi mõne hea matsu oli saanud ega teadnud, kuhu joosta või hüpata, avas väike Tiiu parajasti kambriukse, et vaadata, mis küll toas sünnib. Seda silmapilku kasutas koer ja pistis kui nool kambrisse, visates lapse õlgedele pikali. Küll olid Andres ja Mari lapsele nagu ühest suust karjunud: „Uks kinni!“ aga ometi oli koer kärmem kui laps.

„Ole raibet!“ kirus Andres. „Oma märja karvadega kambri ka veel!“

Kambris algas jaht mööda sängi- ja lauaaluseid, kuni koer kargas tagakambris lauale, nagu tahaks ta läbi kahekordsete akende välja murda. Lauale oli aga püha palveraamat lahti jäänud ootama, millal pererahvas aega saab oma hingeõnnistuse peale mõelda. Lugemise asemel päterdas nüüd teisepere koer oma märgade, tahmaste ja tuhaste käppadega puhta jumalasõnaga täidetud lehtedel.

393