Iga natukese aja pärast on koeral põhjust õueväravasse haukuma joosta, aga ta teeb seda nõnda, nagu sooviks ta kirikulistele ainult häid pühi ja kallist rahu suurel püha vaimu valangul või nagu oleks tal muidu häbi väravasse vaatama minna, et kas ikka tõesti kõik on kirikulised, kes täna mööda ruttavad.
Kui peremees ja perenaine läksid, tegi Eedi nende ees värava lahti. Muidugi oli tal sellega oma tagamõte. Perenaine mõistis seda ja ütles:
„Tahad ka sõitma tulla?“
Poiss ei saanud rõõmu pärast sõnagi suust, nii väga kihvatas ta süda sees perenaise lahkete sõnade pärast. Ta ainult seisis ja naeratas kohtlaselt.
„Jookse, hüppa peale! Kärmas!“ ütles nüüd ka peremees ja peatas hobust.
Nõnda saigi karja-Eedi pererahva vankrile, mis suure mürinaga väljamäest alla sõitis, nagu oleks tal vedada ainult kirikulised. Aga Eedi polnud sugugi kirikulise nägu. Tal oli küll uus kuub seljas ja sealt alt paistis puhas valge särk, aga püksid olid takused ja vanad, istmekohalt ja põlveotstest lapitud. Peas nokata müts. Küll oli ta ise katsunud valge niidiga seda musta nokka mütsile ette ajada, aga niit hargnes varsti ja laskis noka ripakile, nii et ta oli rohkem tüliks kui iluks. Küllap see mõlgitud ja murdunud mütsinokk veel praegugi kuskil vedeleb, aga Eedi ajab temata läbi. Karjas polegi tast suurt lugu, sest ka Aaseme poisil on samasugune nokata müts peas. Ainult kirikusse ei kõlba temaga minna, sinna mitte, seal on kõigil mütsidel nokad ees ja mitte koduse valge niidiga aetud.
Nõnda pidi siis Eedi oma mütsinoka, raagnahka pastelde ja lapitud takuste pükste pärast välja all vankrist maha ronima ja üksinda koju minema. Polnud mingit mõtet kauemaks sinna jääda, sest kirikusse ta ei pääse ja soosillal sõita niikuinii ei saa. Peremees isegi tuli maha ja andis ohjad perenaise kätte: tema üksi pidi vankrile jääma pakkude peksta ja aukude vintsutada.
„Saunatädi on sul siis kodus seltsiks,“ ütles perenaine poisile nagu lohutuseks. „Saialeib on aidas kirstus, võta sealt ja söö nii palju, kui süda kutsub, panin hiirte
42
