Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/434

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Näh, kuda seda nüüd öelda või kuda seda seletada,“ vastas Karla. „Noorukesel oleks nagu midagi ää kadund või ää joost, minagi tea õieti, mis see oli.“

„Mõni õhvake või?“ küsis Madis. „Mõni talleke, seapõrsas või mõni kanapojuke?“

„Kuuldi teine ikka nagu kanapojuke olevat,“ seletas Karla. „Näh, ilm, pergel, läks ju pimedaks, silm ei seletand änam jälgi ega kedagi. Vihukse kraavikaldal olid viimased jäljed, näitasid teised nagu seiapoole tulemist. Mõtlesime, et eks astume esimese onni uksest sisse ja küsime, ehk on keegi midagi näind või kuuld.“

„Meie pool ikka oleks nagu nähtud ja kuuldud ka,“ vastas saunaonu, „aga mine nüüd tea, kas tunnistate omaks või panete võeraks. Eest teine hirmus, takka armas, sööma kasin, tööle varmas, niisuke kuulukse teine olema.“

Et Karla sellele midagi kohast ei saanud vastata, siis rüübati pudelist.

„Kuule, küla noormees,“ pöördus Madis nüüd Joosepi poole, „meie pool käib kõla ringi, sul joost kanapojuke ää. Oled ehk meie omi juba katsund ja silmand, leiad oma olema või ei. Näh, ikka tuli ja tuli teine, siuksub siin üksinda minu, vanainimese juures, me’p teand teda kuhugi viia ega pakkuda, mõtlesime, et küllap tullakse ehk teist otsima. Näikse teine kena poju olema. Hääl kui mesilasel, kõnnak kui kosilasel, ei ole maias ega ahne. Kui leiad oma olema ja kui viid ta meie mailt, jäävad nutma toanurgad, leinama leivalabidad, haopinud pilli aama. Kui viid kaugele koduje, sussuta suisa suu juures, kaisuta kasuka juures, silita sinisilmaga, kallista kahe käega, et ei närbuks pisi poju, kui viid kaasakeseks koju… Noh, küla noormees, ei sa vasta ühti, põle oma või?“

„Oma ikka oma,“ vastas Joosep nüüd naerdes.

„Mis siis änam,“ ütles Madis, „siis on kõik korras. Aga ega külamees ometi nüüd öösel hakka kanakest koju viima, läheb pärast pimedas uuesti kaduma, aja ja otsi teda siis mööda maad-ilma taga.“

„Jah, kui lahke pererahvas lubab, siis jätame ta täna veel seia hoiule,“ lausus Karla asjalikult.

434