Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/447

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


samas, kus ta oli seisnud sel ööl, mil Andres rääkis oma jumalaga –, seisab ja nutab just niisamuti nagu sel ööl siis. Ja Andresel oli nägu, nagu ei saaks ta millestki aru, kui ta Marile ütles:

„Mis sa siis nüüd nutad? On sul kahju, et oma varanduse pead käest ära andma? Sinuga ei saa viimasel ajal ka kõige tarvilikumat asja läbi rääkida, kui ikka olgu silmad peos.“

„Sa küsid, et kas mul varandusest kahju,“ vastas Mari. „Ega see minu varandus ole, et…“

„Miks sa siis nutad?“

„Ma nutan sinu hea südame pärast, Andres,“ ütles Mari nüüd.

Andres nõksatas, nagu oleks teda mõni valus hoop tabanud. Siis aga ütles ta, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud:

„Liisil on õigus saada. Tema on õndsa Krõõda esimene laps ja Krõõt tõi ometi varandust Vargamäele kaasa. Tema ei tulnd palja käega, nagu ta siit läks, valged laastud pea all. Ja pealegi oli Liisi ise õige tööinimene, teist niisukest meil ei ole, Andresest ehk saab, kui kasvab. Oli see heinakaarel, rukkivihul või kartulivaol, kellele vandus ta alla või kes sai tema vastu? Ennem jättis tervise, kui lasi mõne teise endast ette. Liisil olid töö peale Krõõda lahtised käed, aga minu ramm, niisuke inime oli Liisi. Ja sellepärast anna talle, mis meil anda täib, aga ära meid endid sootuks ilma jäta.“

Nõnda ütles Andres ja sellega oli asi korras. Mari pisarate pärast ei lausunud ta ainustki sõna, mida see temalt lootis nagu kevadist jääminekut. Ka lepiti selles kokku, millal Liisi oma kaasavarale pidi järele tulema. Ja kui siis vallavoori päev kätte jõudis, läks vana Andres ise sinna juba vara hommikul. Tema seljataga pidi siis Mari antud juhtnööride järgi talitama.

Joosep ja Liisi ilmusid kahekesi ja olid kaasa toonud ka oma poja.

„Tõime ta oma sünnipaika vaatama,“ ütles Liisi.

„Sa ei luband ju oma lastele kunagi Vargamäed näidata,“ ütles Maret.

„Ta on ju alles nii rumal, ei tea veel midagi, selle-

447