Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/449

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


emale kunagi vastu, tegi, mis kästi, aga Liisiga ei suutnud ta võistelda, sest tal polnud Liisi jõudu ega tema lahtisi käsi, eriti välistöödes. Laulda võis ta Liisi minekust saadik peaaegu vahetpidamata, nii et isa vahel tüdines kuulamast ja talle ütles:

„Ei sinu suu änam seisagi kinni.“

Aga Maril oli asjast teine arusaamine kui Andresel ja tema küsis kord Maretilt naljatades:

„Hakkad ka õige mehele minema või, et nõnda laulad?“

Maret vaatas emale nukra naeratusega otsa ja vastas:

„Või need mehed näpuotsast võtta on.“

„Küsisin ju muidu niisama suusoojaks,“ ütles Mari nüüd, „tuli mul ju oma noorus meelde. Mina ka armastasin kangesti laulda. Aga sel aal ei olnd nii kurvad laulud kui sinul. Mina trallitasin, aina trallitasin.“

„Liisi ka armastas rohkem trallilaule,“ ütles Maret.

„Aga põle sest saadik änam trallilaulud minu suhu saand, kui Andres mu Mäe perenaiseks võttis,“ rääkis Mari edasi. „Ei kohe ole aega ega jäksa laulda. Ja küllap need aastad nüüd olid ikka veel kergemad, teie olite mul Liisiga lükata ja tõmmata. Ma sain kohe hõlpu. Aga Liisi on juba läind ja kuniks sindki veel siin kõerutamas, kes seda teab.“

„Jah, ma olen ka vahel mõelnd, et kudas sa siis küll läbi saad, kui mind ka änam ei ole,“ ütles Maret.

„Ah et oled mõelnd vahel?“ küsis Mari ja tema väsinud silmis säras rõõmuhelk. „Eks mul hakka rasked päevad siis, kes teab, kauaks tervis ja jõud ette lööb. Lapsed on igaüks tüki viind, aga kes annab siin ilmas midagi tagasi. Külg teeb ka vahel kuuma valu, ei tea, mis seal on.“

Seda viimast häda ei kaevanud Mari kunagi Indreku kuuldes, sest see ei suutnud seda välja kannatada. Aga Maretile võis ta sellest rääkida ja võis isegi seletada, et nagu kõva tükk oleks kuskil sügavas küljekontide all, mis teeb vaeva kodusel ja välisel tööl. Viimasest tuli tal tänavu õige sagedasti osa võtta, sest tööjõud oli peres kasinam kui mineval aastal: Liisi asemele oli astunud Indrek, kelles oli midagi Mareti-taolist pikka ja painduvat, nagu oleksid nad ühe ema lapsed. Pealegi

449