nud ainult surmavoodil. Ja nüüd oli Andresel veel parem meel, et ta tütre tahtmisele oli järele andnud.
Nõnda oli siis küsimus otsustatud ja Maret läks tuppa vaatama, et seakartulid puruks ei keeks.
Maril olid nüüd need päevad käes, mida ta oli kartnud: ta pidi tahes või tahtmata võõra tüdruku võtma. Sellepärast niisutas ta oma pisaratega iga kosjaviina-lonksu, iga pulmavorsti, mida ta läbi lehtri valge puupulgaga toppis, iga saiapätsi, oli see rosinatega või ilma. Ei saanud Maretile midagi kotti panna ega kompsu siduda, ei saanud ta temaga lõpuks ainustki sõna rääkida, ilma et suunurgis poleks valusasti tõmmelnud ja põlle- või rätikunurk silmadele kippunud. Maril oli ajuti tundmus, nagu saadaks ta õnnist Krõõta veel kord Vargamäelt alla, ainult mitte surnult, vaid elavalt – nii väga tuletas tütar talle oma kadunud ema meelde.
Ka Maretil olid silmad lahkudes märjad. Oli see nutt Mari või kõige muu pärast, mis maha jäi, seda ei öelnud ta kellelegi.
„Ega mina nii väga kaugele lähegi,“ ütles ta Marile, „kirikumäele paistavad ju Vargamäe vanad pedakad ära, võin neid seal kas või iga päev kord vaatamas käia.“
„Seda minagi, et ega jah nii väga kaugele,“ oli Mari nõus, aga ise ei saanud silmi peost.
Kui Vargamäe Eesperes pulma-askeldused olid möödas ja endine rahu majas, ütles Andres tagakambris kord Marile:
„Nüüd oleme tütardest lahti.“
„Sedapuhku jah,“ vastas Mari. „Ei Liinest, Tiiust, Kadrist saa veel millalgi asja.“
„Ei nii pea,“ oli ka Andres nõus.
„Mõtlen vahel, et kas minu silmad seda aega näevadki,“ kurtis Mari. „Mõni teab, kes neid kord toimetab ja totsutab, kui neil aeg kodust minna.“
„Sa oled ju noorem kui mina,“ vastas Andres.
„Noorem või vanem, mis see siin loeb,“ arvas Mari.
„Küll ka minul tulevad omad rasked päevad,“ ütles Andres Marile nagu lohutuseks. „Andres võetakse mõne aasta pärast kroonu, Indrekust ei saa vist talutöö tegi-
452
