Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/457

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


loetu mõtte kaotas. Lugemine muutus tühiseks pomisemiseks või posisemiseks, millest tal midagi meelde ei jäänud, nagu loeks ta mõnd arusaamatut keelt.

Ometi hakkas ta seda pöörast raamatut armastama. Temast sai talle nagu mingisugune elumõistatus, eluõnnistus. Kui ometi kord sinnamaale jõuaks, et seda raamatut võiks lugeda arusaamisega ja et sellest, mis oled lugenud, oskaks ka teistele jutustada! Kui see kord sünniks, siis oleks ehk nii mõnigi asi arusaadav, mille kallal Indrek murrab praegu asjata oma pead.

Aga poiss ei jõudnud sinnamaale, sest enne lõppesid vastlad ja kooli-Juljus pidi jällegi venna juurest linna sõitma. Enne seda tuli ta Indreku juurde oma raamatu järele, küsides, kui palju ta on lugenud ja mis tal raamatust on meelde jäänud. Indrekul hakkas nende küsimuste ees otse surmahirm, sest ei ühele ega teisele teadnud ta vastust. Ilmatu hulk võõraid sõnu, mis ta raamatust endale oli ette pomisenud või posisenud, keerles kuskil kõrge pealuukummi all: Indrek arvas neid peaaegu avasilmi seletada võivat, aga ühegi nende väljendamiseks ei paindunud tal keel.

„Kas sul siis mitte midagi pole meelde jäänud?“ küsis Juljus ja vaatas kaastundlikult Indrekule otsa, kellele vesi silmi kippus – nii haletsemisväärsena tundus ta praegu iseendale.

„Paavst,“ sai Indrek viimaks lausutud, nagu oleks ta mõni teab mis raskuse võitnud, ja hakkas ise härdalt nutma.

„Ära sellepärast nuta,“ lohutas Juljus poissi ja silitas tema pead, „küll teinekord jääb rohkem meelde.“

Aga nüüd sai poisi nutt veel suuremat hoogu. Ta jäigi nutma, kuna Juljus raamatuga oma teed läks, mida ta enam kunagi Indrekule lugeda ei toonud. Sellest oli Indrekul veel siiski kahju, kui ta juba köstri juures õppis ja võis vene keelt lugeda mis plarinal. Kulus hulk aastaid, enne kui Indreku kätte uuesti sattus see imeraamat, millest talle meelde oli jäänud ainult sõna „paavst“. Aga vaheajal oli raamatust kõik endine ime ja võluvus kadunud. Imeraamat oli nüüd – nagu palju teisigi raamatuid – tühine kirjasõna, kus polnud enam mõistatusi ega õndsust.

457