„Aga Liisi ei saand ju ka muud kui kolm talvet vallakooli,“ ütles Andres.
„Mis sest, aga tema veri oli rikutud,“ arvas Tiit, „ja vere vastu ei saa keegi.“
Selle peale ei teadnud Andres midagi vastata. Natukese aja pärast rääkis Tiit edasi:
„Temal on ju sinu veri ja sina räägid Vargamäest algusest saadik rohkem, kui oled ise jõund teha. Sina räägid Vargamäest, nagu põlekski see õieti Vargamäe, vaid maalapike, mis aina piima ja mett jookseb. Kool ja kirik on õpetand sind ja mind nõnda rääkima. Ja mis sa siis arvad, kas see laste südamesse kinni ei hakka?“
„Aga miks nad siis Vargamäega nõnda ei taha teha, et ta põlegi änam õieti Vargamäe, kui see neile nii väga südamesse kinni hakkab?“ küsis Andres, nagu tahaks ta Tiitu puntrasse ajada.
„See’p see ongi, et nad tahavad, aga nad ei taha siin, sellepärast lähvad nad,“ seletas Tiit.
„Vargamäe ei kõlba neile?“
„Neile ei kõlba, ega nad muidu ära lähe,“ ütles Tiit. „Minule kõlbas Hundipalu ja sinule Vargamäe, aga meie lastele ei kõlba ei see ega teine. Nemad ei taha seda linna, millest meie ärbeldes purjus peaga kõrtsileti ees räägime, seia soode ja rabade taha ehitama hakata. Meie tahtsime seda teha, aga ei jõund, nemad ei tahagi.“
„Aga ega Pearu lapsed ka ehita,“ ütles Andres nagu kadedusega ja nagu iseendale lohutuseks.
„Nemad ehitavad,“ vastas Tiit.
„Keda kuraditki ei ehita nad!“ hüüdis Andres nüüd.
„Mina arvan isegi seda, et põle kaugel aeg, kus mind ega minu lapsi änam Hundipalul ei näe, vaid nende asemel on siin mõni Oru Pearu omastest või sugulastest,“ ütles Tiit nagu Andrese kiuste.
„Kuule, Tiit, sina oled ainuke mõistlik mees meie nurgas, aga täna on sul tõesti arust puudu,“ ütles Andres nüüd tõsiselt ja nukralt.
„Ei, Andres,“ vastas Tiit samuti. „Ei ole minul ega sinul arust puudu, vahe on ainult see, et mina sinust ligi kümme aastat vanem ja et minul juba kaks poega kroonuteenistuses, sina aga oled ainult kaks tütart mehele pand. Saada kord oma Andres Vargamäelt alla,
