Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/483

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


vastas Andres. „Aga tee katekismus enne õigest kohast lahti, muidu ei maksa jännata.“

Keegi tõi katekismuse ja pani ta püha issameie kohalt lahti põrandale.

„Kas on Eedi enda raamat?“ küsis Andres.

„Ei, minu oma,“ vastas katekismuse panija.

„Too Eedi enda raamat, muidu ei maksa,“ ütles Andres.

„Eedil põlegi katekismust!“ hüüdis keegi.

„Eedi katekismus kulus ära!“ hüüdis teine.

„Siis las olla seesama seal,“ ütles Andres nüüd.

Poisid pistsid rinnad kokku. Aga Eedi oli kõvem, kui Andres oli arvanud, sest temal oli juba nii-öelda täiskasvanud mehe jõud. Esimene kord kukkusid poisid kõrvu põrandale, nagu oleksid nad ühekõvadused. Kui nad maast tõusid, välkus Andrese silmis peaaegu viha ja ta asus niisuguse jõu ja ägedusega vastase kallale, et kui see püüdis talle jalga taha panna, lendas ta ise peaga kuhugi vastu kasti, nii et terve nägu verd täis viskus.

Eedi oli hoobist pisut uimane, aga ajas enda varsti jalule, katsus oma verist pead ja ütles Andresele:

„Aga näe, issameiele ikka ei saand.“

„Paranda oma kolu enne ära, siis panen,“ vastas Andres.

„Ei pane, eluilmas ei pane,“ vaidles Eedi vastu.

„Panen,“ kinnitas Andres.

„Võta pea otsast ää, siis paned ta issameiele, muidu mitte,“ suurustas Eedi ja see meeldis Andresele nõnda, et ta oma rätiku Eedile ümber pea andis, mis oli suureks lugupidamismärgiks, võib-olla sõpruse-avaldusekski. Ning sest saadik ei nimetanud ta oinapealist Mätliku Eedit enam kunagi könniks, ja kui õpetaja tahtis issameie pärast Eedit kolmat korda kinni jätta, oli Andres esimene, kes ühes teiste poistega õpetajat läks paluma, et see Eedi tänavu leerist lahti teeks. Pea võis Eedil lõhki lüüa, ilma et pisar tal seetõttu silma niisutaks, issameie pärast nuttis ta aga õpetaja ees nagu korralik leerilaps kunagi. See härdameelne nutt ja teiste poiste palumine nõrgutasid viimaks vana õpetaja vaga südant sedavõrd, et ta ütles:

483