Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/510

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


juba mitu korda asjast juttu oli teinud, et õieti teada saada, mis Jõessaare tammi lõhkumisel oli sündinud. Aga poisid olid eneste vahel kokku leppinud, et nad vähemalt Andrese viimaseist Pearule öeldud sõnadest kodus midagi ei lausu. Rääkigu Pearu ise, kui tahab, nemad vaikivad või teevad asjast rumala nalja, mille kallal võib naerda ja lõõpida.

„Muidu vist nõnda,“ kohmas nüüd noor Andres isale vastu. „Ütlesin, et oodaku, kui sügisel olen paigale pandud, siis…“

„Nojah, siis on see muidugi see,“ ütles isa. Aga poja sõnad viisid ta mõtted kohe Jõessaare tammilt ja Pearult teisale ning ta ütles:

„Aga ehk pääsed sügisel kudagi.“

„Kudas?“ küsis poeg vastu. „Mehi tänavu vähe, nii et värisevad üksikudki pojad, mis siis veel mina.“

„See’p see häda on, et mehi vähe,“ arvas nüüd ka isa, „muidu võiks numbri õnnekombel kaugele võtta, nagu tegi seda Oru Joosep.“

„Põle mul enne õnne olnd, kust ta siis nüüdki tuleks,“ vastas poeg. „Mis oma rammuga jõuad, see on, muud ei ühti ja ega seal ometi ramm aita.“

„Jah, ei minul ka põle elus õnne olnd,“ rääkis vana Andres noorele. „Kõik, mis mul siin Vargamäel on, on saadud palja töö ja vaevaga. Kui palju loomi on mul õnnetult otsa saand, kui palju lambaid hangele läind! Mäletad isegi, kui ilus sälg see kõrb oli, mis hunt murdis jaaniööl. Põlnd enne siin huntidest kuulda ega põlnd ka pärast, aga minu kõrvi ajas teiste juurest ära tümasse ning tõmbas tal seal kõri maha, nagu oleks mõni ta noaga maha lõigand. Ja oleks kusagil mujal miskit vistart, ainult kõri maas! Oleks need raiskuläind loomad mul kõik alles, ma oleks päris rikas mees kohe, seda olen ma mitu korda öelnd… Nüüd oled sinagi nagu need raiskuläind loomad: hakkaks sust juba tuge ja abi saama, aga ei, mine mitmeks aastaks kroonu. Mis sa siis ise õige sest asjast arvad, või põlegi veel selle peale mõelnd, et kui su kroonuaeg kord täis saab, kas tuled siis Vargamäele tagasi või lähed samuti oma teed nagu Hundipalu Tiidu pojadki?“

„Kes seda nüüd teab,“ vastas noor Andres. „Ma põle

510