tema nõrgavõitu keha ja tema hingelist nukrust pole ei isal ega ka emal, ehk olgu siis, et arvesse võtta Mari meeleolu just Indreku kandmisel.
Nõnda sõitsid kaks venda kas vaikides vaksali poole või rääkisid üsna ükskõikseist asjust. Kui Indrekul oli sõidupilet juba käes, ütles Andres:
„Mina lähen kuu poolteise pärast kroonu, nii et…“
„Nojah, ega siis tea, millal jälle…“ vastas Indrek.
See oligi nende lahkumiskõne enne jumalagajätmist.
Kui kodus küsiti, kuidas Indrek minema saanud, vastas Andres:
„Mis siis ikka – istus peale ja läks, rongist põlnd varsti haisugi järel.“
Nõnda oli Vargamäel üks võsu jällegi vähem ja kellelgi ei tulnud mõttesse, et tema veel kunagi siia kui oma eluasemele võiks tagasi tulla.
✻
Andrese minekuga oli hoopis teine lugu. See pidi olema ainult ajutine. Nõnda said sellest kõik aru. Ja ometi oli tema lahkumine palju raskem kui Indreku oma, sest viimane oli juba enne sõitu isakodule teatud määral võõras ja kadunud.
Liisuvõtmisega polnud väga vigagi, aga niipea kui Andres teatega koju tuli, et ta on paigale pandud, asus Vargamäe hooneisse, nurmile ja soile tundmus, nagu oleks neil surnu valvata. Vana Andres ei osanud seda tundmust millegagi seletada, ta teadis ainult, et siis, kui Krõõt puhkas aidas puusärgis, oli ta näinud Vargamäe hooneid, välju ja metsi samas valguses nagu nüüd. Töödki oli ta siis samuti teinud: mõtteta, nagu harjumuse ajel, ilma et ta selle vajaduses päris kindel oleks olnud.
Nekrutit viimaseil päevil enam tööle ei sunnitud, nagu ei kõnniks isatalus enam ta ise, vaid ainult tema vari või vaim, mis pole kõlvuline maiseks askelduseks. Nõnda oleks võinud noor Andres paar-kolm nädalat päriselt ulada. Seda katsuski ta mõned päevad teha, aga siis läks ise tööle ja murdis seda hullemini kui kunagi enne.
