Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/523

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


mehe maha lööb ja Siberisse läheb, küll ta siis teab, kes on Kassiaru Maali. Siberis mäletab ta teda.

Praegu ei teadnud Vargamäe Andres sellest veel midagi, kui ta läks nagu Maaligi üksinda pimedas kodu poole. Ka tema mõtles midagi, aga temal ei olnud Kassiaru Maali mõtted. Seni kui tal nahk tantsust seljas tolmas, taandusid peaaju tühised urgitsemised, aga niipea kui kehasoojus sügisevilus hakkas langema, võtsid arutused uut hoogu. Polnud parata, südamesse ja pähe puges kord-korralt ikka suurem tühjus, aga selles tühjuses sündis midagi, mis tõi rahutuse ja tegi haiget. Niisuguse valusa tühjusega südames läks Vargamäe noor Andres üksinda pimedas kodu poole.

Poja lahkumise päevaks oli Vargamäe Andres õlut teinud ja paar lammast veristanud. Mari keetis sülti, küpsetas saia ja pani värsket lamba- ning soolatud sealiha kerisele, nagu oleksid tulemas suured pühad. Aga ep olnud pühi tulemas, vaid Vargamäe Andres saatis oma esimest poega kroonusse. Selleks oli poest toodud häid heeringaidki ja laenuks võetud nuge, kahvleid ning taldrikuid, et oleks söögilaud kui pidulaud.

Võõrad saabusid lahkumispäeva eelõhtul ja terve öö söödi ning joodi üheskoos. Ainult koidu eel visati silmapilguks õlgedele pikali ning lasti silmad kinni. Oli palju ümberkaudseid inimesi koos, aga enamasti mehed, sest naistel polnud ju kroonusseminekuga tegemist.

Oli tulnud Vargamäele Hundipalu Tiit, sest tänavu polnud temal endal kroonusse minevat poega. Olid tulnud Aaseme omad, aga mitte enam vanad, sest neil olid juba suud mulda täis, vaid noored, needki juba aastais inimesed. Oli tulnud Aiu Jüri oma üksiku pojaga, kes tänavu oli liisus käinud ja vabanenud. Oli ka Kukessaare Jaan oma eidega, kes olid oma poja mineval aastal ära saatnud. Rava Kustas puudus, tema pidi tulema alles hommikul, sest ka tema poeg oli mineja. Polnud ilmunud vanapoiss Kingu Priidu, sest tema oli talu jätnud ning linna läinud lihapoodi pidama, kus ta mängis endiselt simlil: „Mo elu Kristus ise“. Tema asemele oli Kingule küll kohe uus peremees asunud, aga sellega polnud Vargamäel lähemaid suhteid. Kingu üleaedne Vihukse Anton, see kõrvenurga kuul-

523