Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/530

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Pearu. „Ega sa muidu oma meremõrtsukat kevadel mulle Jõessaarde kallale suat.“

„Kas ajas hirmu nahka?“ küsis Andres muiates.

„Mis sa siis arvad,“ vastas Pearu. „Arvad, et küsis minu õigusest, mis ma välja prosessind? Lubas maha lüüa, kui ma oma kruavile tammi ette teen, muud midagi.“

„Ega see mahalöömine sulle liiga põleks teind,“ lausus Andres.

„Ega see kroonuleib meremõrtsukalegi liiga tee,“ nöökas Pearu. „Kulub teisele marjaks ära, teised inimesed suavad ka aega elada.“

„Saavad aega elada ja teise maa peale vett paisutada,“ pilkas Andres.

„No ega ma siis sind ega sinu põngerjaid karda,“ ütles Pearu.

„Hoia iseend ja oma põngerjaid minu põngerjate eest,“ ütles Andres ähvardavalt, tõusis pingilt ja lõpetas jutu, sest kaua sa selle va õllelakke juures ikka Oru Pearuga juttu ajad, liiatigi kui sul endal kodus parem õlu ankrus.

Koduteel oli Andresel aega kõige üle järele mõelda ja Pearu sõnadegi juures peatuda. Polnud kahtlust, Pearu oli kevadel noort Andrest nõnda kartnud, et ta veepaisutamise seks suveks jättis. Võib-olla unustas ta ka oma teised krutskid just noore Andrese pärast. Aga siis hakkab ta nüüd tingimata uuesti peale. Muidugi vana Andres ei karda tema tempe, aga ta on neist tüdinud, surmani väsinud. Tal on täna tundmus, nagu vajaks ta juba abi ja tuge. Aga kust seda võtta? Ants kasvab küll, kuid tema pole Andrese taoline ja pealegi läheb ka tema varsti kroonusse. Selle aja peale tuleks ju küll Andres tagasi, aga kas ta tuleb, et jääda? Nii imelikult rääkis ta armastusest, mis puudub Vargamäel.

Mitu päeva oli vihma udutanud, aga nüüd pöördus tuul ja taevas tõmbus selgeks. Kui Andres Võlla väljamäest hobusega üles ronis, paistis päike samuti, nagu ta oli paistnud millalgi ammu varemalt. Ainult siis oli kevadine, täna sügisene päike. Aiste vahel oli samasugune kõrb mära, aga ometi polnud ta enam endine, vaid selle poeg. Siis olid vankril puuteljed, nüüd raud-

530