Muidugi Pearu vastu ta ei saanud, see oli ju vana majamees. Pearu kõnede järgi otsustades pidi tema küll kõike kaks korda nii palju saama kui Eespere. Sellest hoolimata sündis sügisel see, mis sauna-Madis oli ennustanud: sulane Juss leidis soosillalt viljavihud, kui ta öösel tuli „tädirannast“. Hommikul neid kaeravihke nähes küsis peremees sulaselt:
„Kust sa need oled üle löönd?“
„Miks üle lüüa, kui nad niikuinii mööda teeääri vedelevad,“ vastas sulane.
„Kus siis?“ küsis Andres.
„Meie oma sillal,“ vastas Juss.
„Oli neid seal rohkem?“ päris peremees.
„Ei olnd,“ vastas poiss, „kaks leidsin ja pistsin nad teise teise kaenlasse. Mõtlesin, et mis nad sealgi vedelevad.“
Peremees ei lausunud nüüd midagi, muigas ainult pisut.
„Kui ma iga öösse kakski vihku toon,“ ütles poiss, „siis hakkab vana mära karv varsti läikima.“
„Arvad siis iga öösse leidma,“ lausus peremees.
„Miks ei, kui vanal märal õnne on,“ naljatas poiss rõõmsalt.
Rõõmu tundis millegipärast ka peremees, nagu saaks ka tema neist kaeravihkudest osa. Perenainegi naeratas Jussi juttu kuulates. Talle tegi nalja mõte, et Juss oli kottpimedal ööl mööda teed tulnud, valged kaeravihud kaenlas, nagu oleks ta mõni varas. Ometi polnud Juss mingi varas, vaid päris kena poiss, sõnakuulelik veel pealegi, kes alati hea meelega noore perenaise käsku täitis. Praegugi naljatas ta vist rohkem perenaise kui peremehe pärast, sest esimese nukrad silmad nõudsid nagu rohkem naeru kui teise külmad hallid, mis olid ajuti teravad nagu raudnael.
Jussil poleks üldse mingit viga, kui ta poleks nii lühike ja näss: kael lühike, pea kõrgete õlgade vahel, jalad pisut rangis. Kõndides vehib ta kätega omapäraselt ja naljakalt, hoides nad kangelt kehast eemal, nagu oleks tal taskud alati pungil midagi täis. Muidugi, kandes kaeravihke kaenlas, pidid ta käed paigal püsima, aga siis seisid õlad veel kõrgemal – nii kõrgel, et kui
