Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/69

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Niisugused olid Maie mõtted vokki tallates, kui rangjalgne Juss pererahvale oma kaeravihkudega nalja tegi.

Lume tulekuga tabas Andrest suur häda: tal polnud teist rege. Hakka või kreskuga heinu ja hagu vedama. Küll oli ta lootnud, et sügisel pikkade õhtute jooksul leiab tingimata mahti ise oma käega puuvärgi valmis teha, aga õhtu kadus õhtu järel ja varane lumi ei leidnud muud eest kui valmispainutatud jalased.

Oma häda kaebas Andres ka Pearule. See pakkus kohe oma rege, sest temal seisvat üks jõude. Andres võttis pakkumise vastu lootuses, et kuu aja pärast on tal tingimata endal regi valmis. Aga kui ta paari nädala pärast üleaedsega kõrtsis kokku sai, lärmas see kogu rahva ees, missugune vilets mehike temal naabriks olevat: ei jaksa endale regegi saada, sõidab tema omaga.

„Su märasetukal ehk tänagi minu regi taga,“ pöördus Pearu lõpuks otseteed Andrese poole.

Andres vastas ägedalt:

„Sul põle omal niisukestki setukat aiste vahel.“

„Minul?!“ hüüdis Pearu. „Mul hirnub täkk kõrtsi reiaall. Tahad, lasen sinugi mära karata? Lasen muidu, ilma kopikata. Tahad?“

„Sinu täkk on juba kahekümne aasta eest ruunatud,“ irvitas Andres naabrile vastu. See ärritas Pearut ja ta vastas:

„Aga minu reega sõidad sa, könn, siiski.“

„Veel täna õhtul saad ta kätte,“ ütles Andres.

„Sõida aga sõida, ma võin ta sulle vaesele kinkida,“ ütles Pearu uhkelt.

„Niisugust risu ei tee ma ise ega võta ka teiselt kingiks vastu,“ vastas Andres.

Sellega lõppeski ärplemine ree pärast, sest Pearu läks ära saksatuppa.

„Pearuga põle nali,“ ütles Aaseme vanamees Andresele. „Tuleb kohe nina kallale, kui temalt midagi vastu võtad.“

„Sauna-Madis hoiatas mind küll,“ rääkis Andres, „aga ma mõtlesin, et mis siis ikka, üleaedsete asi, teinekord aitan mina jälle teda.“

„Eks sa tulnd minu juurde, minul ka regi jõude, mis

69