Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/7

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid, ämber käe otsas. Vargamäe Eespere noorele perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi.

„Mis selle talu nimi on?“ küsis naine.

„See on Aaseme,“ vastas mees. „Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.“

Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.

„Kuhu see teine tee viib?“ küsis naine.

„Sooväljale,“ vastas mees. „See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.“

Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – on keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave, vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask, millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal,[1] kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.

„Siia võib uppuda!“ hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul teel vaevaga edasi ronib. „Murrab vankri ja hobuse jalad.“

„Küllap peavad vastu,“ ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd ohje enda käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. „Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,“ õpe-

  1. Üleminekuala kõva maa ja soo vahel. – Toim.
7