tagant tõusis, et tõepoolest sängi minna, kinnitas ta tüdrukule: „Aga ära mind kauaks magama jäta, ma lasen ainult kord silmad kinni.“
Nüüd juba oli talus, mida vokil vuristada: olid omad villad ja olid ka omad linad. Ei jõutudki kõiki kahe vokiga lõngaks teha, pidi osa saunatädi kätte andma, sest ka tema tahtis leiba ja leivakõrvast teenida.
Kevadel jäi Juss paigale, ehk ta küll oli otsustanud maksku mis maksab uue peremehe otsida. Kas ei leidnud ta niisugust, nagu ta otsis, või ei otsinudki ta teda lõpuks, seda peremees ja perenaine ei teadnud. Millegipärast oli perenaisel väga hea meel, kui Juss jäi. Tema’p see oligi, kes sulasega sellest esimesena juttu tegi, küsides:
„Jussi, kas jääd veel üheks aastaks meile?“
Poiss vaatas noorele perenaisele esiteks nagu arusaamatuses otsa, vastas aga siis:
„Jääks küll, kui peremees palka juurde annaks.“
„Mis sa siis juurde tahaks?“ küsis perenaine.
„Ma’p tea õieti isegi,“ vastas Juss nüüd, „aga ikka tahaks sugupärast.“
„Mina omalt poolt annaks sulle kohe kaks paari kapukaid, ühed takused ja teised poolvillased püksid,“ ütles perenaine siis.
„Kui perenaine needki lubab, siis jääks ma küll teiseks aastaks,“ arvas nüüd Juss.
Hiljem peremehega asjast rääkides nurus Juss sellelt veel paari parknahka pastlaid juurde. See lubas need ja andis veel teise paari raagnahkseid lisaks. Nõnda oli kaup koos.
Aga Mai läks ära, tema asemele pidi uue kauplema. Tema ei tahtnud palka juurde ega midagi, vaid ainult ära minna. Ehk oli ta süda ikka veel teisepere Kaarli pärast haige ja ta läks kohta otsima, mis on sellele lähemal. Ei tahtnud järgmisel kevadel enam paiku näha, kus ta mineval kevadel oli rõõmu pärast kudrutanud. Ei tahtnud Vargamäel sõnnikut vedada, kui ei või vankris Kaarli põlvil istuda. Möödunud õnn on surnud õnn, ja surnuga ei taha Mai kauemaks ühte jääda.
Lahkumisel tulid tüdrukul silmad vett täis, ja kui Krõõt temalt küsis, miks ta nutab, vastas ta:
