Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/85

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


korda juttu olnud. Sellepärast ütles Juss ükskord Marile, kui see jällegi oma naeruga talle kõrvu kinni hakkas:

„Omal emagi surnud, aga muudkui naerab.“

Aga Mari vastas endise naeruga:

„Suri ema, suren ka mina, kauaks inimesel päivi, sellepärast naerangi.“

„Oled ju alles noor, varsahambad suus,“ ütles poiss.

„Sinust vanem, sa täismees,“ nokkis tüdruk vastu.

„Muidugi täismees, mis sa siis arvad,“ vastas Juss. „Juba kolme aasta eest sain leerist lahti.“

„Kinni ei jäänd?“ küsis tüdruk nagu uudishimus.

„Ega seda ole,“ suurustas poiss.

„Aga oleks mina olnd õpetajaks või köstriks, kohe oleks su teiseks aastaks jätt.“

„Peatükid olid mul ju selged, kuis siis kinni saab jätta?“

„Aga näe, mina oleks jätt.“

„Sina muidugi, sina põle ju õpetaja.“

Millalgi segas peremees Mari ja Jussi jutu vahele, öeldes:

„On sel Maril küll Jussiga maade jagamist!“

„Me teeme Jussiga kahekesi pulmad!“ hüüdis tüdruk peremehele vastu ja vaatas ise nii teravalt oma pruunide silmadega poisile otsa, et selle süda sees aina kihvatas.

„Mari, ää tee me Jussile liiga,“ ütles perenaine tüdrukule tasakesi. Aga Mari naeris ainult perenaisele vastuseks.

„Näe, Juss on kuurustama hakand, ei lähe teisel toit änam sisse ühtigi. Võtab nalja viimati tõeks,“ rääkis perenaine edasi.

„Ei ta võta,“ ütles nüüd Mari ja pöördus siis poisi poole, küsides:

„Juss, ega sa võta tõeks, et me kahekesi pulmad teeme?“

Aga Juss vaikis, nagu ei peaks ta tüdruku sõnu vastamisväärilisteks.

„Juss, ää pane Mari lori tähelegi, mis pulmade tegija sina oled, sul alles kroonuteenistuski ees,“ ütles nüüd perenaine.

„Mina olen üksik poeg, mind ei võeta,“ seletas poiss vastu. „Mul elab ainult ema.“

85