„Sa kuulsid, mis peremees ütles: kes siis oleks aidand heina teha,“ vastas Mari ja jätkas siis pehmemal häälel: „Ja kes siis veel minu eest oleks suuri võtt.“
See oli Jussi meelest hästi öeldud, imehästi. Mari oli nüüd kuldne tüdruk. Kui ta tahaks, katsuks Juss veelgi kord üle jõe ujuda.
Võttis hulk aega, enne kui Mari Jussiga endiselt lõõpima hakkas. Päris endiseks ta ei muutunudki, sest nende vahel oli ju midagi sündinud: nende vahel oli surm seisnud. Seda ei saanud tüdruk unustada. Surm oli poisi Mari silmis nagu mehisemaks teinud. Peremees ja perenaine küll sellest aru ei saanud, aga Mari sai, sest tema mõistis Jussi paremini kui peremees ja perenaine.
Peremees mõistis ainult ühte: Jussist sai kord-korralt ikka parem töömees. Aga see oli loomulik ja arusaadav, sest Juss läks ju vanemaks, arukamaks. Igapäevane kohatöö edenes sedavõrd jõudsasti, et mehed vihmaste ilmadega võimalust leidsid isegi kraavi kaevata. Tegid seda heinamaal, tegid ka kodu välja all.
Vikatiga käidi tänavu rohkem maad üle kui mineval aastal. Niideti isegi neil paigul, kuhu polnud saunamehegi vikat ulatunud. Pandi vikatitele hargid peale ja keerutati mätaste vahel soopihla ja muud rohupuru kokku.
„Ei kõlba ta loomale toiduks, siis alla panna on ikkagi,“ arvas peremees.
„Selleks aitab,“ oli ka Juss nõus ja nõnda peksti nagu ussi põõsaste vahel edasi.
„Kui mihklipäevani nõnda uhame, siis on kogu Vargamäe sood vikatiga üle käidud,“ arvas Mari.
Aga varsti polnud enam aega vikati vihistamiseks, vaid pidi hakkama sirpi välgutama. Selles ei saanud Juss kuidagi Mari vastu, kellele ta ometi ei tahtnud alla vanduda. Tagajärjeks oli, et ta lõikas endale nari kätte ja pidi peaaegu kogu rukkilõikusel santi mängima.
„Liig suisa hakkas teine peale,“ arvas perenaine Jussi kohta, ja et see midagi paremat ei võinud teha, siis pani perenaine ta kapsaid rohima, lehmadele kartulist rohtu korjama, supipaja järele valvama, lastki kiigutama. Seda kõike tundis poiss suure alandusena
88
