Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/96

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


naabri perenaise „heleda jaale“ juurde tagasi, nagu oleks see mõni nõiatuluke Vargamäe soode pilkases pimeduses.

Andres, kes akna all kruupingil midagi hööveldas, ei pannud naabri juttu kuuldavakski. Kui see viimaks sinnamaale sai, et minekut hakkas tegema, kinnitas ta Andresele:

„Veart eit on sul! Väga veart!“

Perenaise poole pöördudes kinnitas ta:

„Aga kange vanamees on sul, hästi kange! Alla’i anna! Mitte’i anna! Kas või tükk küljest, aga ei anna!“

Nende sõnadega kobiski Oru Pearu uksest välja.

„Ei tea, mis sel pähe tuli, et nii väga leppima kipub,“ ütles Andres, kui üleaedne uksest väljas oli.

„Heast südamest ehk,“ arvas Krõõt.

„Ennem purjus peast,“ vaidles Andres vastu.

„Ega ta olndki nii purjus ühtigi, tegi ainult nõnda,“ ütles Mari.

„Siis tal peab midagi ees olema,“ arvas nüüd Andres.

Ja oligi. Sest järgmisel pühapäeval sõitis Pearu oma eidega nii vara kirikusse, et Eespere Krõõt oma Andresele ütles:

„Teisepere omad lähevad vist lauale.“

„Seda ta siis siin ehk leppimas käiski,“ arvas Andres.

„Ega hullu tea,“ imestas Krõõt.


XII

„Mis aasta edasi, seda hullem Vargamäel,“ ütles Krõõt millalgi Andresele, kui katuseräästasse hakkasid juba purikad tekkima.

„Kuidas nii, hullem?“ küsis Andres.

„Miks siis mitte,“ vastas Krõõt. „Esteks olin lapseta, siis tuli üks ja nüüd on see alles rinna otsas, aga teine juba südame all. Ja töö? Tööd tuleb aina juurde, lastevaevast hoolimata.“

Kui Andres pärast naise sõnade üle järele mõtles, siis ei saanud ta muidu, kui pidi talle õiguse andma: mitte ainult Krõõdal, vaid ka temal, Andresel, läks aina hullemaks. Kõige muu hariliku töö kõrval oli tänavu tal-

96