peaaegu vastu tahtmist, sest ta kartis, et jumal teab, millise silmuse ta endale sellega kaela paneb.
Mitmed koosolijaist ei kirjutanudki alla, sest neil puudusid maatükid kas Vargamäe ümbruses või üldse. Nende hulka kuulusid mõned saunamehed, kes olid tulnud muidu niisama teiste nalja pealt vaatama, nagu nad ütlesid, muude seas ka Vargamäe Indrek ja vana Andres, kes oli kõik oma maad andnud väimehele või õieti oma tütre Mareti pojale, kelle asemikuna kuni oma surmani pidi toimima tema isa Sass.
Vana Andres, loovutanud oma õigused, arvas seekord, et temal ei tule kunagi seda kahetseda. Ometi kahetses ta täna, sest tema ise oleks tahtnud palvekirjale esimesena alla kirjutada. Aga nüüd tuli nõnda, et ei kirjutanud ei tema ega ka ükski tema poegadest või tütardest, vaid selle asemel tegi seda võhivõõras veri Sassi käega. Pearu ise ka ei kirjutanud, aga tema poolt tegi seda vähemalt poegki. Andres oleks hea meelega näinud, et ka Oru Karla jätaks alla kirjutamata. Kord nagu kalduski asi sinnapoole, sest Kassiaru, kes polnud võinud esimesena kirjutada, hoidus silmatorkavalt kõrvale ja Oru Karla seltsis temaga. Kui aga kõik olid laua ääres ära käinud, hüüti Kassiarule ja Oru Karlale, et nüüd on kord nende käes. Mehed mõtlesid pisut, aga siis Kassiaru hakkas liikuma laua poole ja tema kannul ka Karla. Pärale jõudnud, Kassiaru peremees pöördus Oru Karla poole ja ütles, et torgaku siis pealegi oma nimi alla, tema ise — ta ütles nimelt, et tema ise — kirjutab viimsena. Nõnda see siis sündiski. Ja vana Vargamäe Andres sai toolil kössitades üpris kurvaks ning ta küsis südames oma jumalalt, millega on küll tema ja Hundipalu Tiidu sugu ja veri patustanud, et nendest täna polnud ühtegi siin, kes oleks ühes teistega oma nime palvekirjale
