Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/109

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

das oma kaitsekõnet ikka ja jälle uuesti ning aina teisendatud kujul, nagu kahtleks ta ise selle tões ja õiguses. Samal ajal haudus ta aga teatud plaani, mis tal oli tärganud just Indreku sõnade ärritaval mõjul. Nimelt: kas ei peaks kõigest väest kaasa aitama, et kogu kavatsus tõepoolest teostuks, ja kas ei oleks kuidagi võimalik töid oma kätte saada, olgu tervena või vähemalt teatud mõistlik osagi. Nõnda võiks ta kõigile tegelikult tõendada, et pole sellest küllalt, kui isamaad armastatakse, vaid oma armastuse peab oskama ja suutma ka teoks muuta, sest armastus on tegu. Kassiaru suudab ja oskab seda, kes ei usu, see tulgu ja vaadaku.

Selles peitus Kassiaru peremehe lohutus. Aga Oru Karla ei osanud end peaaegu millegagi lohutada. Sest kui ta tuli sel selgel ja säraval talvisel pühapäeval koju ja jutustas Pearule, mis naabertalus sündinud, ütles see:

„Poeg, Orul oleks pidand see sündima.“

„Sedasama ütles mulle täna ka Kassiaru Nõmmann,“ vastas Karla.

„Kassiaru tunneb rehnutti,“ kinnitas Pearu, „aga sina, poeg, ei tunne.“

„Tunnen, isa,“ vaidles Karla vastu. „Rehnutt oli mul algusest peale selge, aga…“

„Aga mis siis veel, kui rehnutt selge?“ küsis isa, kui Karla peatus.

„Ma ei uskund, et sest ülepea midagi tuleb,“ seletas poeg.

„Aga, näe, nemad uskusid ja lõid su üle,“ ütles Pearu. „Köntjalg lõi su üle, mu poeg.“

„Ei, isa, köntjalg poleks midagi teind, kui Indrekut poleks olnd,“ seletas Karla. „Sel on ju lõuad nagu kirikuõpetajal kantslis.“

109