Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/11

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

võtt, pole veel taht, nõnda et elab tänapäevani. Jalad olla tal alt ära ja selg teha haiget — vist sellest, et teda häil päevil kord hirmsasti materdati, niisuke asi annab end vanas eas ikka tunda. Tema veab ju minuga vägikaigast, et kes enne, kas mina või tema — kel läheb enne suu mulda täis. Aga Vargamäe jõe puhastamisest pole tal kunagi sooja ega külma olnd. Hoopis teine lugu oleks Tiiduga, kui tema elaks. Aga tema ei ela. Ja kuigi ta elaks, nagu ta enne surma oli, siis ei märkaks ta midagi, sest tema läks lolliks. Mõistad sa, poeg, et niisuke tark inimene, nagu Tiit, läheb äkki lolliks: ei näe, ei kuule, ei pane kedagi tähele, ei vasta küsimistele, ei tunne sind ära. Lihtsalt ei tunne, tee mis tahes. Ma mõtlen veel tänapäevgi, et mis salajast kurja tema küll oli teind, et jumal teda nii raskesti nuhtles.“

„Ehk ei olnudki see talle nuhtluseks määratud,“ ütles Indrek.

„Sa arvad siis, et see on jumala armuand, kui tark inimene läheb lolliks?“ küsis isa.

„Kes teab,“ vastas Indrek, ja nüüd valitses natukene aega pimeduses vaikus. Viimaks ütles isa:

„Sul on ehk tõesti õigus, Tiidule võis see armuand olla, et ta ei kuulnd ega näind, kuis tema noorem poeg nagu väejooksik ja isamaa-äraandja maha lasti. Aga siis peab küsima: kuis võib niisukesel isal, nagu Tiit, olla pojaks isamaa-äraandja? Mis jumala nuhtlus see siis on? Või on ka inimestega, nagu metsaga: okasmetsa järele tuleb lehtmets, lehtmetsa järele okasmets?“

„Võib olla, et nii,“ oli Indrek nõus. „Vanemad on isamaalased, lapsed kadakad, isad koguvad varandust, pojad pillavad ja muutuvad kerjusteks, üks põlv teeb tööd, teine laseb lilla.“

11