„Isa, kas sa ei kannataks selle asjaga pisut? Kas sa ei ootaks kevadeni, kui hakkavad välised tööd, siis oleks nagu pisut lahedam, pole järjest toas nii ninapidi koos, pole vaja aina teineteisele otsa vahtida. Oled rääkind ja oled kuuland ning lähed kevadise tuule kätte, kus lahedam, olgugi süda raske sees. Ja eit ei pääse ühtepuhku kallale, saab natukenegi hinge tagasi tõmmata. Sinul oleks ka rohkem aega, rohkem mahti, kui jääd eidega kahekesi koju.“
Karla rääkis, ilma et isegi õieti teadis, millest. Tal oli ainult üks asi meeles: isa peab takistama, asja peab viivitama. Pearu kuulas teda vanainimese kannatlikkusega. Viimaks ütles ta:
„Poeg, su püksid hakkavad tusti sõeluma! Oru ajab sulle hirmu peale! Aga hea küll, ma ootan kevadeni. Ma ootan, et sa näeks, kuis ma sind armastan. Aga kui sa ehk loodad, et ma hakkan varsti surema, nii et sa suad minust ilusasti lahti, siis sa eksid, poeg. Vanal Pearul ei tule enne surma, kui Oru asjad juttis, seda pea meeles. Ja mis ma veel tahtsin öelda: et kui sa ehk minu surma ootad ja sellepärast kevadet soovid, siis — mis on suurem patt, kas eite petta, et pärijat suada, või oma vana isa surma oodata? Seda tahtsin sulle, poeg, enne veel südame peale panna, kui ma jään kevadet ootama.“
Need olid rasked sõnad, Karla tundis, et olid, aga ometi oli tal hea meel, et asi on kevadeni edasi lükatud.
