pimedust, sellepärast on inimene igavene — jumala pärast, et ei kaoks tema eluvalgus ega saabuks pilkane pimedus. Nõnda kõnnib inimene siin-ilmas ja kõnnib ka sealilmas.
Indrek kuulas isa inimelu teisendeid, kuulas nagu vaikset muusikat, mis helises kõrvus isegi siis, kui isa norskas asemel juba magada, helises järgmisel päevalgi sirgeid kuuski laasides, lõhnavat heina kuhjast või küünist koormasse tõstes, puid lõhkudes, jõel mõrdu vaadates või suuskadel vihistades.
Nõnda saabus kevade, saabus mõtlemata, tahtmata, ootamata, sest kõik olid sellega harjunud, et ta nõnda saabub. Ainult elavamaks ja rõõmsamaks muutus kõik. Kõigil langes nagu midagi rasket õlgadelt, rinnalt, südamelt, hingelt.
Ühel õhtul Indrek kuulis sauna ees seistes, et ülal peres pumbati vett ja lauldi, ja tal tuli äkki imeselgelt silmade ette endine kaevuhark, kriiksuv vinn ja kook, mille otsas rippus ämber. Kui vana see ämber oli või kes ta koogu otsa pannud, seda ta ei teadnud. Aga tema uurded olid pehastunud ja tema ülemine serv kulunud, hallikas ja karvaselt pehme, nii et kui sealt juua, siis oli pisut kõditav tundmus, nagu sööks hobune oma paksude mokkadega su peost leivaraasukesi või nagu annaksid hobusele suud. Jah, kui kaevul oli alles see imelik ämber, siis laulsid Mäel Liisi ja Maret, kuna Indrek istus haopinu varjus päikesepaistel ja kuulas. Tõsi jutt! Indrekule näis äkki siin sauna ees seistes, et Vargamäel polnudki tol ajal muud kui päikesepaiste haopinu taga ja Liisi ning Mareti laul.
Nüüd laulab Elli, laulab üksinda, sest suviline pole veel sisse tulnud, või kui tulebki, siis võib-olla ei laula ta. Ei laula ei suviline-sulane ega suviline-tüdruk, sest neil on võib-olla hoopis teised huvid. Ellilgi on teised huvid, kui
