tahate maale jääda, jääge! Pealegi ei saa ju mina teid selles takistada…“
„Eks ole, härra, teil pole ju mingit õigust mind selles takistada, seda arvasin mina isegi,“ rääkis Tiina kärmesti vahele. „Nii et kui mina tahan jääda, siis võin ma ka ilma teie loata jääda. Ainult kui ma koha leian, kui ma ulualuse saan.“
„Aga minu soovitust ärge arvestage, seda pidage meeles,“ kinnitas Indrek.
„Kas härra seda ka ei või öelda, et ma korralik tüdruk olen ja et mind võib usaldada?“ küsis Tiina.
„Hea küll, seda ma ütlen, kui minult küsitakse,“ vastas Indrek.
„Tänan teid, härra, sellegi eest,“ ütles Tiina ja tõusis kooldunud kaskedelt, et minekut teha. Ja läkski, nii et kadus sookaskede rohelusse, kuna Indrek hakkas kraavist turvast välja pilduma. Aga nõnda kestis see ainult mõni minut, siis tuli Tiina tagasi ja ütles:
„Härra, ma mõtlesin järele… ma nõnda ei jää, kui teie ei taha… ma ei tee teie tahtmise vastu.“
Need sõnad ütelnud, ta pöördus kõrvale ja hakkas nutma, aga tegi seda nii vaikselt ja omaette, nagu polekski siin sookaskede keskel kedagi teist kui aga tema üksi, või nagu poleks kellelgi sellega midagi tegemist, et tema seisab siin, märjad silmad vastu rohelist põõsast. Alles natukese aja pärast sai ta edasi rääkida, ilma et oleks nägu õieti Indreku poole pööranud: „Teie olete, härra, minu vastu nii hea olnud, te olete ka teiste vastu nõnda olnud, et kui teie tahate, et mina lähen, siis lähen ma. Nüüd te teate. Seda ma tahtsingi teile öelda. Mina jään ainult siis, kui teie lubate, muidu mitte.“
„Noh, siis jääge, kui see teid kuidagi aitab,“ rääkis
