mida raskem neil on, et nõnda üürikesekski eluraskust unustada.
Kui Vargamäe noored seda asja isekeskis arutasid, heitis Oskar õele ette, et temast ei saavat kuhugi ja üksi olevat igav minna. Aga Elli vastas vennale ennast kaitstes:
„Enne sa armastasid ikka üksi käia, mina pidin tüliks olema.“
„Aga nüüd ei taha enam üksi,“ ütles Oskar.
„Eks mine siis Tiinaga,“ ütles Elli.
„Millal ma enne Tiinaga käinud,“ vastas Oskar.
„Ükskord on ikka esimene kord,“ arvas Elli.
„Tiina minuga ei tule,“ ütles Oskar nüüd, ja nõnda pildusid nad vastastikku Tiina nime suust suhu, nagu oleksid nad leidnud mõne uue mängu, millel ei ole lõppu. Mõlemal oli mängides pisut nagu piinlik ja häbi, aga kumbki ei tahtnud enne loobuda, nagu peituks kogu mängu mõte selles, kes kauem vastu peab.
Vargamäe vanad mängisid seda mängu pisut teisiti. Nende nägudel ei ilmnenud ei piinlikkust ega häbi, vaid rahutus, peaaegu mure, esiteks Maretil, pärast ka Sassil. Sest Maret ei tahtnud, et Sass millestki ilma jääks, mida kasvatas Vargamäe pind. Ta ütles:
„Vanamees, kas oled ka märgand, et meie lapsed on kodusemaks jäänd?“
„Ei minu silma pole see puutund,“ vastas Sass ja lisas: „Aga nüüd, kus sina seda ütled, tuleb ka minul meelde, et lapsed on tõepoolest kodusemaks jäänd.“
„Nad on väga koduseks jäänd,“ kinnitas Maret.
„Sa nagu tahad sellega midagi öelda,“ lausus Sass.
„Kuis siis muidu,“ vastas Maret. „Meie lapsed jäid sestsaadik kodusemaks, kui me Tiina võtsime.“
„Ega siis ometi Tiina pärast?“ küsis Sass.
