Oskar kuulas peaaegu ammuli sui. Mitte et tema poleks selliste kõnekäändude ja võtetega varemalt tuttav, vaid et neid tarvitatakse praegu tema enese, eriti aga Tiina kohta. Millegipärast see riivas teda hingepõhjani. Ta pöördus kõrvale ja ütles pahaselt:
„Jätke niisuke keel! Mina ei saa sellest aru ja ma ei tahagi sellest aru saada.“
„Ma pole ju veel midagi öelnud,“ vastas Ott, „ma andsin teile ainult head nõu, et linnatüdrukutega peab käpa külge lööma, see meeldib neile.“
„See hea nõu pidage iseendale,“ vastas Oskar peaaegu juba ärritatult.
„Ka seda võib,“ lõõpis poiss vastu, „aga te kahetsete, pidage meeles.“
„Mida ma peaks kahetsema?“ küsis Oskar.
„Ma löön ta teilt üle, veame kihla,“ suurustas Ott. „Sest pole midagi, et teie olete peremees, mina sulane.“
„Inimene on tõepoolest napakaks läind!“ hüüdis Oskar nüüd.
„Kas annate oma ratast mulle sõita või ei?“ küsis poiss otsustavalt.
„Ei mõtlegi enam anda,“ vastas Oskar samuti. „Kes teistest inimestest nõnda räägib ja neid nõnda kohtleb, see ei hooli ka võerast rattast põrmugi.“
„Oleme rääkind,“ ütles poiss ähvardavalt. „Ei saa ratast sõita, siis võib tüdrukutele sõidu sisse teha.“
„Vaadake, et teile enesele sõitu sisse ei tehta,“ ütles Oskar.
„Minule? Kes teeb? Peremees? Maksku kuupalk ette, lähen jalamaid,“ ütles Ott.
„Leidub peale peremehe ehk ka teisi sõidutegijaid,“
