Kui Maret toiduga sauna juurde jõudis, olid Indrekul juba pastlad jalas.
„Kas sa end nõnda ära ei külmeta, jalad saavad ju märjaks,“ rääkis õde hoolitsevalt.
„Pole viga, vanad karjase jalad,“ vastas Indrek. Ta tahtis esimesest päevast peale enda viia samasesse eluviisi, millises ta millalgi ammu oli lahkunud Vargamäelt. Ta ei hoolinud sellest, et vaheajal oli tema ise ja ka kõik muu teiseks saanud.
„Kuhu sa kõige enne mõtled minna?“ küsis isa, kui Indrek avas saunaukse.
„Mõtlesin otsaga jõe äärde jõuda,“ vastas Indrek.
„Aga sinna viivad nüüd uued teed, vanad on ammugi kinni kasvand,“ seletas isa.
„Mina lähen mööda vanu teid,“ seletas Indrek.
„Siis lähed mööda rägu.“
„Kui rägu, siis rägu,“ vastas Indrek ja läks uksest välja.
Vaevalt oli ta mõnisada sammu astunud, kui tal tulid tahtmata meelde isa sõnad, mis see ennist pimedas saunas öelnud: või on ka inimestega nagu metsaga — okasmetsale järgneb lehtmets, lehtmetsale okasmets? Tõepoolest oli see välja ääres igal pool nõnda sündinud. Kus pidi olema lepik, sealt leidis kuusiku, kus kuusik, seal oli tõusnud kaasik, põndakul, kus oli kasvanud igasugune rägu ühes kadakatega, süstsid taeva poole nõtked männid.
Muidugi, see kõik oli üsna harilik näht, aga Indrekut rabas see peaaegu hingepõhjani. Ta tundis südames valusat pitsitust, nii et jäi tahtmatult seisatama. Maalõhngi oli teiseks muutunud, nagu kohaneks see taimestikuga. Ja kui Indreku silmad sattusid kogemata oma pastaldele ja
