see rahusadam, kust ei purjeta enam ükski armulaevuke välja, kui ta kord ükskõik kui imelikul viisil siia sisse sõitnud.
Sellepärast ei saanud ta põrmugi aru, mis kasu on tal Tiina hoiatusest. Ta usub praegu, nagu varemaltki, et kui Ott oleks võinud ta õigel ajal — Elli ütles mõttes just „õigel ajal“, ilma et ta endale õieti aru oleks andnud, mis ta sellega just ütelda tahtis, — jah, et kui Ott oleks võinud ta õigel ajal sülle võtta, nagu ta seda heinamaal tol korral ütles, siis poleks ta Orul käima hakanudki, või kui ta oleks sellega juba hakatust teinud, siis oleks ta jalamaid lakanud.
Kõik tuli sellest, et Elli pandi tagakambri magama ja et Tiina magas eeskambris, nagu oleks see oma linnuunega talle vahiks. Alguses Ellil oli hea meel, kui Tiina ka kambrisse magama tuli, sest ta mõtles: paras, kui ei saa mina aita jääda, siis ka sina mitte, aga nüüd ärritas teda iga liigutus, mis Tiina tegi eeskambris oma krägiseval asemel. Kuidas see küll nii rahulikult ja muretult võis elada — Elli arvas nimelt, et Tiina elab rahulikult ja muretult, ja ei saanud sellest kuidagi aru. Vististi pole Oskar temale kunagi midagi selletaolist ütelnud ega talle nõnda otsa vaadanud, nagu Ott seda teha oskab.
Aga ka Otist ei saanud Elli aru: kuidas võib ta nõnda rääkida ja otsa vaadata ja samal ajal ikka veel Oru vahet jõlkuda? Elliga on teisiti: tema tunneb end juba paljaist sõnust, pilgust ja käe puutumisest sedavõrd Oti omana, et tal ei tule ükski teine mees meeldegi. Mis asi see küll inimestega nõnda on?
Nii mõnegi hea päeva Elli vaevas selle küsimusega oma pead. Lõpuks ei saanud ta muidu rahu, kui läks Otilt endalt selles asjas aru nõudma. Aga poiss vastas ilma pikemata:
