täna pole kastet, tuul ei lase kastel langeda, tuulega pole kunagi kastet, sest tuul toob küll vihma, mitte aga kastet. Kahte head ilmas korraga ei saa…“ Ainult sinnamaale jõudsid jalad oma jutuga, siis pidi vaene süda Ellil peaaegu lõhkema, sest Ott haaras kui varitsev metsaline ta oma käte vahele ja surus oma suu Elli suule, et see ei saaks suure südamevalu pärast karjuda.
Samal silmapilgul Tiina, kelle Elli oli suures õhinas ja ärevuses sootuks unustanud, tõusis tasakesi asemelt, lipsas kui vari ukse vahelt tagakambrisse, puutus magavat Maretit ja ütles tasa, nagu räägiks ta jumalaga või tema inglitega:
„Perenaine, Elli läks aeda.“
„Mmh?“
„Elli läks aeda.“
Maret kargas asemelt.
„Perenaine, kallis, ärge öelge, et mina, jumala pärast mitte!“ palus Tiina ja oli järgmisel silmapilgul uuesti ukse vahelt eeskambris, kus lipsas teki alla. Maret pistis pea aknast välja ja hüüdis sirelite ning õunapuude kohinasse:
„Elli! Elli, kus sa oled?“
Aga Ellit ei ilmunud. Ta tuli alles siis, kui ema tahtis läbi akna välja ronida, nagu oleks ka temal keegi, kes ootab teda tuulekohinas. Aga ei, teda ei oodanud keegi, kuigi ka temal värises süda sees hirmu pärast. Teda kiruti, teda vannuti, et ta tuli oma väriseva südamega, — nõnda oli temaga ja ta südamevärinaga.
„Kuhu sa kadusid?“ küsis ema, nagu polekski ta vahepeal magama jäänud, „lähed välja ja ei tulegi enam tagasi.“
Aga Elli vastas emale suure meelepahaga:
„Oma asjalegi ei tohi enam minna, siis ollakse kohe kannul.“
