kord seisatama. Aga siis ütles ta peaaegu asjalikul toonil kuuldavalt: „Äh, kurat! Ei õnnestunud! Ja nüüd laku panni!“ Ütles ja läks otseteed Orule, nagu tahaks ta seal Juulile aru anda, kuidas nende kihlveoga lugu. Kuid Juuli oli suurest ootamisest mossis ja ütles nina nuusates, mis rääkis nutust:
„Kuhu sa siis jäid? Ma mõtlesin, et sa enam ei tulegi.“
„Ei saanud ju ennem,“ vastas Ott, „Oskar lonkis väljas, piilub Tiinat.“
„Aga mis sul siis temast?“ küsis tüdruk. „Eks läinud esteks teisele poole ja pärast välja äärest ringi siia. Või ei viitsi enam seda? Muidugi, nüüd on see juba raske. Nüüd peaks mina varsti hakkama sinu juurde lakka ronima.“
„Juuli, ära pahanda minuga,“ ütles Ott, „ka minul on raske. Täna mul süda kipub ei tea miks valutama.“
Need sõnad tabasid õnnelikul kombel naela pead ja sellepärast Juuli uskus neid ilma pikemata. Juuli uskus neid sellepärast, et tema oma süda valutas, ja ta arvas, Otil on nii hell süda, et valutab tema südamele teadmatagi kaasa. See hajutas tüdruku meelepaha ja täitis tema südame suure hellusega poisi vastu, kes võttis seda kui tasu oma hiljutise seikluse ebaõnnestumise eest.
Juuli südant aga närisid kodused asjad, õigem — näris majake taga väljaotsas, kus pidi olema ka koppel ja karjamaa. Nendega oli aga järgmine lugu: Kui Oru perenaine oli oma vanema tütre asjad ühele poole saanud, siis hakkas ta neist ääri-veeri ka vanamehele rääkima. Aga see ei tahtnud sellest midagi kuulda, sest tema tütred pole veel nii vanad, et peaksid iga esimese karmansikuga pulmitama hakkama.
„Aga sa oled ju ise teda kutsund,“ ütles eit.
