Aga kui vanamees natukene aega oli nõnda mõnand, jäi ta äkki üsna vaikseks, peaaegu nukraks ja ütles:
„Tead, eit, meil ei ole Vargamäel midagi jagada ega anda. Ma tahtsin seda sulle juba ammugi rääkida, aga ikkagi lükkasin edasi, ei taht sind kurvastada. Aga et see nüüd kord kõne alla tuli, siis…“
„Vanamees, sa ajad mulle hirmu peale,“ ütles eit vahele. „Oled sa siis koha pankrotti ajand või?“
„Seda mitte,“ vastas vanamees. „Aga koht ei olegi ju minu.“
„Kelle siis?! Isa tegi ju testamendi!“
„Aga nüüd tahab ta testamendi ümber teha.“
„Tule jumal appi!“ hüüdis Oru perenaine siis ja langes toolile, nagu oleks keegi tal jalad alt ära löönud. „Mis Juulist siis saab!“
„Mis meist kõigist siis saab!“ ütles Karla ja jutustas lõpuks naisele, kuidas Pearu tahab Orule õiget pärijat ja kuidas ta on nõus esiotsa ootama, et näha, kas Eedist on midagi loota või mitte. Karla ei jätnud ka seda ütlemata, et Eedi näib Mäe Tiinaga sobivat, ja kuna see on linnatüdruk, siis saavad nad ehk lõpuks kahekesi hakkama, nagu isa arvab.
„Ja kui mitte, nii et ei ole enam mingit lootust,“ lõpetas Karla, „siis kirjutab isa koha Joosepi poja nimele, et jääks meie vahmiil Vargamäele. Nõnda ütleb ta.“
Niisugused olid asjad, mille pärast Oru Juuli valutas oma südant, sest emalt sai ta kõik teada. Ja kui siis Ott hakkas rääkima ka oma südamevalust, võis Juuli meel ainult hellaks muutuda, ei muud midagi. Asjade tõsist seisukorda ei võinud ta poisile seletada, sest ema oli selle
