Nõnda ta siis läkski mööda pehmet teed ja mõtles ainult Indreku kraavist — õieti ütelda härra kraavist, sest Tiina ei mõtelnud ega rääkinud kunagi Indrekust, vaid ainult härrast. Ta meel oli rõõmus, et hakka kas või laulma. Ometi pidas ta oma suu vait, sest ta kartis, et härra võiks tema laulu kuulda, tuul kannaks hääle sinnapoole. Aga Tiina pidi lõpuks ometi häält tegema, sest äkki seisis tema ees teel teispere Eedi, tõmbas mütsi viisakalt peast ja teretas. Kui Tiina tahtis temast mööda minna, astus ta irvitades põiki ette ja ütles:
„Tiina, sa oled ilus tüdruk, ma tahan sinuga rammu katsuda.“
„Tiinal ei ole praegu aega,“ rääkis tüdruk, nagu oleks tal lapsega tegemist, „Tiina peab ruttu, ruttu koju minema, sest muidu Tiina saab tapelda, perenaine ootab.“
„Ei, Eedi tahab rammu katsuda,“ ajas poiss oma ja irvitas endiselt.
„Viisakas poiss ei tule metsa tüdrukutega rammu katsuma ja sina oled viisakas poiss ning tahad meheks saada,“ rääkis Tiina.
„Tüdrukud teevad meheks,“ vastas poiss.
„Ainult siis, kui poiss on viisakas, kas kuuled Eedi,“ kinnitas tüdruk. „Sellepärast lase mind ilusasti koju minna, muidu ei saa sinust kunagi meest.“
„Ilusad tüdrukud teevad meheks,“ sonis poiss. „Tiina on ilus tüdruk.“ Ta hakkas lähenema, ise üksisilmi tüdrukule otsa vahtides, pilgus juba ahne himu, nagu oleks ta tõepoolest äkki meheks muutunud. Tiina ei osanud enam muud teha, kui pöördus ümber ja pistis jooksma, püüdes sammud suunata sinnapoole, kus arvas Indreku kraavi kaevavat. Ta põikles põõsaste vahel, poiss tema kannul. Aga see põgenemine ja tagaajamine ei võinud kuigi kaua kesta,
