sinnapoole.“ Tiina katsus end põõsa taga üles ajada ja käega kuhugi näidata.
Indrek läks otsima. Kui ta lõpuks otsitava leidis, ütles ta:
„Kleit on ju lõhki, sootuks puru.“
„Andke need närudki siia, härra,“ vastas tüdruk, „aga tulge teiselt poolt põõsast.“
„Hea küll, hea küll, ma võin ka teiselt poolt tulla,“ ütles Indrek ja ulatas tüdrukule üle põõsa kleidinärud kätte, mida see hakkas endale ümber seadma.
„Sellest ei saa midagi selga panna,“ ulgus tüdruk natukese aja pärast nagu meeleheitel.
„Lähme kraavile, sealt saate minu kuue,“ ütles Indrek.
„Härra, ma ei saa ju tulla,“ ulgus tüdruk.
„Saate küll,“ vastas Indrek. „Mina lähen ees ja teie astuge minu järele; mina tagasi ei vaata, seda ärge kartke, ja koera te ju ometi ei häbene.“
„Ei, koera ma ei häbene, härra,“ vastas tüdruk surmliku tõsidusega.
„Noh, siis lähme,“ ütles Indrek.
Ja nõnda nad läksidki: Indrek ees, tüdruk järele, kleidinäru ümber niuete, puss peos; tüdruku kannul lõõtsutav koer, lõuad laiali, roosa, rütmiliselt tukslev keel suust ripakil väljas. Kraavile jõudnud, Indrek võttis oma kuue ja ulatas selle tagasikätt tüdrukule.
„Pange see selga,“ ütles ta, „see ulatub teil poole reieni ja sellest esiotsa aitab. Kui valmis olete, siis tulge siia, istuge minu juurde mättale ja jutustage korrapärast, mis teil õieti selle Eediga oli.“
„Jah, härra,“ vastas tüdruk. „Aga kui ma tulen, siis ärge minu poole vaadake, las ma enne istun teie kõrvale mättale, siis.“
